Ilves: Krugmanil puudus korralik lastetuba

President Toomas Hendrik Ilves. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

President Toomas Hendrik Ilves rääkis avameelses intervjuus ajakirjale Foreign Policy, mida ta arvab Paul Krugmanist, Putini Venemaast ning endistest komparteilastest, kes väidavad, et nad «õõnestasid süsteemi seestpoolt».

Postimees avaldab intervjuu osaliselt.

Suurbritannia on kärpinud avaliku sektori kulutusi, mitmed riigid, sealhulgas Eesti, on seda samuti teinud. Ameerika Ühendriikides toimuv on segu kärpimisest ja keinslusest. Teil on olnud sel teemal kurikuulus debatt Paul Krugmaniga, millest on valminud isegi ooper.
Ma ei taha kärpedebatti laskuda kahel põhjusel. Üks on see, et meil ei olnud mingit valikut. Nii nagu Anders Aslund ütles: «Mitte mingit likviidsust ei olnud. Mitte mingisugust!».

Pangad ei andnud meile raha ja nagu Aslund samuti õigesti välja tõi (ning mida ma sageli olen unustanud mainida) – Euroopa Keskpank ei andnud meile likviidsust. Lõuna-Euroopa riikidele andis, aga meile mitte. Ja sellises olukorras, kui ma oleks keinsist, ütleksin ma, et tuleb raha laenata.

Ma tahaks anda ordeni – Kooreüraski ordeni – nendele inimestele, kes pärast kommunismi kokkuvarisemist ütlesid, et «ma õõnestasin seda seestpoolt».

Kuid mitte keegi ei laena sellises olukorras raha mõistlike intressidega. Sellega, kui nad ütlevad – okei, me anname teile raha 13-14 protsendise intressiga – kaevaksime me end ainult sügavamale auku. See on hullumeelsus. Iga pakkumine, mis ületab 7 protsenti on juba kahjulik. Ja selle asemel, et mõista, et meil ei olnud mingit valikut, Krugman lihtsalt solvab inimesi.

Sellel inimesel ei ole olnud korralikku lastetuba. Norida väikese vaese riigiga, millel polnud mingit valikut… Kärpimine oli minu jaoks ainuke valik, mis meil oli. Me langetasime selle otsuse jooksu pealt. Ja siin me nüüd oleme – üritame sellest olukorrast taastuda. Ja see on meil õnnestunud.

Kultuurilised eelsoodumused mängivad Eesti kogemuses samuti rolli. Teil on rohkem Põhjamaadele sarnanev tööeetika, teile meeldib õigeks ajaks kohtumistele jõuda jne.
Ja kui sul on oluline ajalooline kogemus Nõukogude Liidu massküüditamistest, siis… mis on selle kõrval väike kärbe? (naerab).

Kas nõukogude perioodil oli Eestis sarnaselt Tšehhoslovakkiale, Saksamaale ja teistele riikidele arutelu selle üle, milline oleks parim viis okupatsioonile vastu seista?
Oli olemas argument, et «ma õõnestan seda süsteemi seestpoolt», mida kasutasid need, kes ühinesid kommunistliku parteiga. Või argument, et «mul ei ole selle ühiskonnaga midagi pistmist». Ma tahaks anda ordeni – Kooreüraski ordeni – nendele inimestele, kes pärast kommunismi kokkuvarisemist ütlesid, et «ma õõnestasin seda seestpoolt». (naerab)  

Ma ei usu, et debatt selle üle on praeguseks lõppenud, kuna igaüks üritab enda kohta ajaloos õigustada. On terve rida poliitilisi ja intellektuaalidel põhinevaid liikumisi, millel oli oma roll ja igaüks neist lööb endale rusikaga vastu rinda ja ütleb, et «meie tegime selle ära» ja samal ajal täielikult eitab teiste selliste liikumiste olemasolu.

Mõned neist  lihtsalt üritavad oma tagumikku päästa.

Milles Ameerika Ühendriigid Putini Venemaa osas eksivad?
Ma ei usu, et nad tegelikult iseenda vaatepunktist millestki valesti aru saavad, sest minu meelest on neil täiesti adekvaatne arusaamine poliitjõudude omavahelisest tasakaalust.

Probleem tuleneb pigem vastaspoolelt ja selle soovist olla sama oluline kui Ameerika Ühendriigid – on olemas termin «уважение» (austus – v.k).

Ainus analoog, mida ma suudan leida, on mahategemine. Meid ei austata (tuntakse Moskvas – toim.). Kui oled 140 miljoni elanikuga riik, millel tegelikult puudub igasugune veetlus, siis selleks, et vastu seista 310 miljoni elanikuga riigile, mis soovib oma jõudu näidata kõikjal, tuleb loota «tüütu olemisele». Võid olla tüütus Süürias, ÜRO julgeolekunõukogus, Guami lendude osas jne.

Ida-Euroopa on näide sellest, et võid olla liberaal või sotsiaaldemokraat ja samal ajal ka ameerika-meelne ning tahta teha koostööd suure, halva suurriigiga.
/../Ameerika pühendus vabaduse agendale nii 1950, 1960 kui ka 1970ndatel aastatel. Samal ajal Euroopas ei olnud mingit Raadio Vaba Euroopat. USA ei mõistnud hukka Poola dissident Lech Walesat ega Eestit selles, et me kõigutasime Nõukogude Liidu paati. Samas Lääne-Euroopal ei ole ette näidata suurepärast ajalugu suhtumises Euroopa kommunistlikesse riikidesse, nii et miks peaks nad olema üllatunud, et 100 miljonit inimest, kes ühel hetkel avastasid end vabana või osalesid vabanemisprotsessis, vaatasid ennekõike USA poole?