Mõnikord on kõik nii sassis...

Mereõhk teeb vabaks: paraku mitte kauaks, sest kohe tuleb lavastaja Kertu Moppelil naasta hämarasse ruumi kunsti tegema. Foto: Liis Treimann

Viinistu selle suve teatritüki «Mõnikord on kõik nii selge» lavastaja Kertu Moppeli (27) meelest on vaid nädal-kaks enne esietendust olukord pealkirjale vastupidine. Trupiliikmed käituvad nagu lapsed – aga tegelikult käib see kõik asja juurde. Nagu ka meri ja sirelilõhn.

Ärkan kell üheksa Viinistul puhkemajas, mis on meie suvelavastuse trupi käsutuses. Teen kohvi ja söön õues terrassil hommikust. Arutame omavahel laisalt, mida tükis veel muuta saaks ja tuleks. Täna algab proov hiljem, sest osa rahvast tuleb Tallinnast. Mingi aja pärast ongi autotäis näitlejaid kohal ja koos nendega saabub ka linnast tellitud ühine toidukraam. Tüdrukud saavad oma hommikul meeleheitlikus magusahoos tellitud šokolaadid kätte ja kõik on rahul.

Viinistu on hea koht suvelavastuse tegemiseks, aga kuna siin pole poodi, siis tuleb kümne inimese söögikorrad juba varem põhjalikult läbi mõelda. Vahel võib tekkida tagasilööke, eriti kellegi ootamatu isuga seoses.