Sepper: haigutav palgalõhe on kinni tööandja hoiakutes

Mari-Liis Sepper. Foto: Liis Treimann / Postimees

Eesti naised ei võta võrdsete palkade nimel jalge alla kohtuteed – meelemuutus palkade võrdsustamise suhtes peab tulema tööandjailt, tõdeb soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper.

Sepperil on olnud kiired päevad: läinud reedel tutvustas ta Eesti avalikkusele Euroopa Liidu esimest võrdõiguslikkuse indeksit, kus asume kehvade keskmike seas, 14. positsioonil. Võrdsuse saavutamisest oleme endiselt kaugel keskmise palga ja võimu kategooriates, kus naised on märgatavalt vähem hinnatud. Käärid naiste kahjuks avalduvad ka kodustes tegemistes, mistõttu neil jääb meestega võrreldes vähem aega hobideks.

Ebavõrdsus, sedapuhku aga naiste kasuks, valitseb tervise ja hariduse valdkonnas, sest naisi soosib tunduvalt pikem oodatav eluiga ja kõrgharitute protsent.

Sepper leiab, et senisest enam mehi võiks julgeda valida oma erialaks pedagoogika, tervishoiu, sotsiaaltöö või muud humanitaaralad ning panustada laste kasvatamisse ja kodustesse töödesse. Naised seevastu võiksid kaaluda õppimist kõrgepalgalisematel erialadel, olla aktiivsemad juhtimisorganitesse pääsemisel ja enese teostamisel.

Tänapäevases ühiskonnas ma ei näe väga palju põhjusi, miks ajateenistus peaks olema kohustuslik ainult meestele.

Eile andis volinik riigikogu põhiseaduskomisjonile üle kokkuvõtte oma eelmise aasta tööst. Kokku tegeles ta mullu 394 pöördumisega, millest 11 puhul tuvastati diskrimineerimine ja neljal juhul maksti tänu voliniku abile kannatanule rahalist hüvitist. Üllatuse tõi aga see, et esimest korda kaebasid mehed ebavõrdse kohtlemise üle sagedamini kui naised.

Teie värskest aastaaruandest selgub, et enamik kaebusi sugude ebavõrdse kohtlemise kohta tuli mullu hoopis meestelt. Miks?
Soolise diskrimineerimise kahtlusega on väga mitu aastat olnud mehi ja naisi enam-vähem pooleks. Eelmisel aastal toimus MTÜ kampaania «Issi, kus sa oled» – meil ei ole varem olnud sarnast kampaaniat, mille peale nii paljud mehed korraga kaebaksid.

Samal ajal tuli naiste soolise diskrimineerimise kaebusi vähem. Mõnikord näevad mehed soolist ebavõrdsust asjades, mida ei saa pidada sooliseks diskrimineerimiseks: näiteks on pöördutud voliniku poole küsimusega, miks on esimese astme kohtunike seas proportsioon naiste kasuks.

Naised esitavad endast lähtuvaid kaebusi, mehed neid, mida nad parasjagu mujal märkavad?
See on väga tabav. Samas ei ole meeste mured tihtipeale sellised, mida saaks lihtsalt menetleda. Kampaania oli hea näide: ega volinik selle kampaania suhtes väga midagi teha ei saa, see on tarbijakaitse küsimus. Teine näide on naistele korraldatav maijooks, mille puhul mehed tahavad teada, kas sellega eksitakse seaduse vastu.

Samas tõi eelmine aasta ka ühe päris huvitava kaebuse: meesmasseerija töötingimusi taheti halvendada sellepärast, et ta on mees ja kliendid eelistavad naismasseerijaid. Tal taheti töökoormust vähendada ja muuta tööleping töövõtulepinguks. Me aitasime tal pöörduda töövaidluskomisjoni ja ta võitis selle vaidluse.

Oma aastaaruandes räägite pikalt lapsehoolduspuhkuselt naasnud naiste diskrimineerimise juhtumitest. On see praegu Eesti naiste jaoks teravaim probleem?
Meie praktika järgi jah, kuigi tuleb arvestada, et voliniku praktikasse jõuab siiski üsna vähe kaasusi. 2012. aastal tegi Emor küsitluse, kas ja mille alusel on inimesed viimase kahe aasta jooksul ise läbi elanud või siis keegi lähedane on kogenud diskrimineerimist. Seal oli esimesel kohal vanus, seejärel keel, rahvus. Lapsevanemaks olemine oli viiendal kohal.

Samas tõsisemad diskrimineerimise juhtumid meie puhul on olnud ikkagi seotud lapsehoolduspuhkusega. Ka PRIA puhul pöördusid meie poole kaks naist, aga samas olukorras oli 40.

Neljapäeval avaldati esimene ELi võrdõiguslikkuse indeks. Eesti kohta näitas see, et naiste kahjuks on suured käärid võimu ja raha valdkondades. See vahe ei ole viimase viie aastaga vähenenud. Miks?
Kõik mis puudutab raha ja majanduslikku iseseisvust on suurem ühiskondlik probleem. Seda ei muuda paari aastaga ega paari meetmega või sellega, et me räägime sellest. Seal on palju mõjureid: valitakse erinevaid töid, tööd on erinevalt väärtustatud. Võimu puhul samuti. Mirjam Allik oma väga huvitavas uurimustöös uuris, miks naised ei jõua esinduskogusse. Viimastel valimistel on naiskandidaadid nimekirjades tõusnud, aga probleem on ikkagi selles, et nimekirjad pannaks kokku erakondade juhatustes ja need on meeste pärusmaa.

Sooline palgalõhe on Eestis Euroopa suurim ehk 28 protsenti, see ei ole viie aastaga vähenenud. Selleks et probleemi lahendada, tuleb osata seda seletada. Miks palgalõhe püsib?
2010. aastal tuli välja meie ainuke suurem soolise palgalõhe uuring. Selle põhitulemus oli, et me ei tea tegelikult põhjusi. Seal võeti arvesse erinevaid näitajaid eriala valikust soolise segregatsioonini ja küsiti, kas see annab palgalõhele seletuse. 28 protsendist suudeti ainult mõni üksik protsendipunkt ära põhjendada. Madalama haridustaseme puhul on lõhe väiksem, otsustuse ja juhtimise tasandil saavad naised meestega võrreldes tunduvalt vähem palka. Põhjusteni jõudmiseks tuleb veel uuringuid teha.

Kas tulevikus võiks kohtutesse jõuda rohkem selliseid taotlusi, milles naine nõuab sama palka kui tema meeskolleeg?
Me oleme seda juba mõnda aega lootnud. Aga seal on omad probleemid – oma tööandja vastu sellise nõudega minek on väga riskantne. Töösuhted muutuvad väga keeruliseks ja tööandja on niikuinii tugevamal positsioonil. Ma ei näe plahvatuslikku kohtuasjade suurenemist. Pigem võiks tekkida ühiskondlik norm, et suurem tööandja tegeleks ise sellega, et võrdse töö tegijad saaksid võrdset palka. Avalikus sektoris on see töö juba mõnda aega käinud. 

Meil on olnud 20 aastat liberaalset ja parempoolset demokraatiat. Samas riigid, millest me indeksit vaadates peaksime eeskuju võtma, on valdavalt sotsiaaldemokraatlike valitsustega.
See on tõsi – kui vaadata ka viimast kümmet aastat ka Euroopa Liidus, siis need riigid, kus on tehtud otsustavaid samme sugude võrdõiguslikkuse saavutamise poole, on olnud sotsiaaldemokraatlikud. Näiteks Hispaanias, Austrias. Prantsusmaa on erand.

Kas nende riikide kolleegidega võrreldes Te tunnetate, et Eestis on keerulisem neid otsuseid saavutada?
Mul ei ole Eestist võrdlusmaterjali, kuigi jah, viimastel valimistel olid sotsiaaldemokraadid ainukesed, kellel oli poliitilises platvormis alapeatükk sugude võrdõiguslikkusest. Kui räägime ühiskonnas valitsevast ebavõrdsusest, siis on see loomulikult maailmavaate küsimus: kui me räägime, et igaüks saab ise hakkama, sest meil on võrdsed võimalused ja me ju kohtleme kõiki võrdselt ning  kõik peavad hüppama läbi sama rõnga, siis tegelikult on inimesed väga erinevatel positsioonidel. Siis see n-ö võrdne kohtlemine võib viia suurema ebavõrdsuseni.

Mis oleks need otsused, mida Eestis tuleks teha, aga millele ei ole poliitilist tahet?
Valitsuste koosnemine võrdselt meestest ja naistest on konkreetne otsus - teistes riikides leidub  valitsusjuhte, kes on öelnud, et see on nende  põhimõte. Näiteks praegu ei näe meie valitsuse tegevuskava ette ühtegi seadusemuudatust ega ühegi institutsiooni võimendamist, mis vähendaks soolist palgalõhet. Jõu annab see, kui otsuse taha tuleb ka raha. Praegu on kõik suuremad rahastused tulnud välismaalt.

Norrast sai eelmisel nädalal esimene ELi ja NATO riik, kus ajateenistus on ka naistele kohustuslik. Kas Teie olete valmis hakkama Eestis kaitsma naiste kohustuslikku ajateenistust?
Ma olen tegelikult oma seisukoha kirja pannud soolise võrdõiguslikkuse seaduse kommenteeritud väljaandes. Tänapäevases ühiskonnas ma ei näe väga palju põhjusi, miks see peaks olema ainult meestele kohtuslik. Me ei saa välistada seda, et ühel hetkel, kui kaitseministeerium on valmis seda debatti alustama, siis võiks arutada, kas peaks ka naiskodanikele teenistuse korraldama. Ma ei näe selleks absoluutselt mingeid takistusi, aga kindlasti ei ole see teema, mille eest ma hakkan oma ametiajal võitlema.

EMORi uuring näitab, et võrdõiguslikkuse volinik on eestlaste jaoks üsna tundmatu institutsioon. Pigem pöördutakse politseisse, kui Teie poole.
Tundmatu ei ole – uuringust tuli välja, et pool elanikkonnast on teadlik volinikust ja see on suhteliselt hea tulemus. Mis oli muret tekitav on see, et 13 protsenti inimestest ütles, et mure korral pöörduks esimesena politseisse. Tegelikult see ei ole ka asjakohane õiguskaitse. Teadmine, et diskrimineerimisvaidlused lahendatakse Eestis tsiviilkorras, võiks kasvada.

Selleks suveks kasvab teie kantselei kahelt inimeselt kaheksale. Mis võimekus teil tekib?
Üks suund on õiguskaitse tõhustamine: koolitused, infomaterjalid. Valitud diskrimineerimisvaidluste puhul – mille kohtulahendil võib olla laiem mõju ühiskonnas – on meil plaanis igatepidi inimest aidata. Vajadusel saame palgata talle advokaadi, võtta enda peale riski, et kui inimene peaks vaidluse kaotama, siis ka teise poole kohtukulud tasume meie. Teine suund on soolõime avalikus sektoris. Seal on ka konsultatsioonid, juhendid, töökohtumised välisekspertidega, uuringud jms.

Kui palju te uude personali mehi võtate?
Praeguseks on kuuest uuest kohast viis täidetud, ainult üks konkurss on toimumata. Nende viie konkursi võitjad on olnud kõik naised. On tekkinud eksiarvamus, et igas asutuses – ükskõik kui väikses – peaks olema pooleks mehi ja naisi. Kui asutuse juht ütleb, et mul on palju naisi, ja peaks värbama ainult mehi, siis võib juhtuda see, et konkursil jäetakse parim naiskandidaat kõrvale, ning see on sooline diskrimineerimine.