Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2012/07/17/1220200t1h377d.jpg)
Mõned aastad tagasi juhtusin Deutsche Wellest kuulama intervjuud äsja Afganistanist naasnud saksa ajakirjanikuga. Muu hulgas tuli jutuks sealne majanduselu, mille üheks tähtsamaks sambaks on teadupärast heroiinitööstus. See on halb ja tuleb viivitamatult lõpetada, teadis ajakirjanik rääkida. Kui usutleja seepeale uuris, mida puštud siis edasi peaksid tegema, nägi küsitletud spetsialist väljapääsu eelkõige turismitaludes.
See episood meenus mulle paari päeva eest, kui ma lugesin, et loodussõbra Vahur Lahtvee sõnul on eesti teadlastel valminud põhjalik keskkonnatasude analüüs. Soovituste sisu oli võrdlemisi etteaimatav: kui Euroopa Liidu heitmekaubanduses jääb CO2 kvoodi hind alla kümne euro tonnist, peaks Eesti kehtestama elektritootmisele riigisisese, eelnimetatust kaks korda kõrgema maksu.