Hardo Pajula: linnulaul ja võrgutasu

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Mõned aastad tagasi juhtusin Deutsche Wellest kuulama intervjuud äsja Afganistanist naasnud saksa ajakirjanikuga. Muu hulgas tuli jutuks sealne majanduselu, mille üheks tähtsamaks sambaks on teadupärast heroiinitööstus. See on halb ja tuleb viivitamatult lõpetada, teadis ajakirjanik rääkida. Kui usutleja seepeale uuris, mida puštud siis edasi peaksid tegema, nägi küsitletud spetsialist väljapääsu eelkõige turismitaludes.

See episood meenus mulle paari päeva eest, kui ma lugesin, et loodussõbra Vahur Lahtvee sõnul on eesti teadlastel valminud põhjalik keskkonnatasude analüüs. Soovituste sisu oli võrdlemisi etteaimatav: kui Euroopa Liidu heitmekaubanduses jääb CO2 kvoodi hind alla kümne euro tonnist, peaks Eesti kehtestama elektritootmisele riigisisese, eelnimetatust kaks korda kõrgema maksu.

Ka tulemust ei ole raske ette näha: sellise hinnataseme juures oleksid Narva jaamad konkurentsist väljas ja põlevkivienergeetikal kriips peal. See ei ole iseenesest halb. Põhjavesi jääb puutumata, pinnas sonkimata ja taevas tossutamata. Halvad kõrvalmõjud puuduvad, sest energiabilanssi tekkiv auk täidetakse tuule ja päikesepaistega, ekskaevurid rajavad turismitalud ja pehmetel väärtustel põhineva jätkusuutlikult innovatiivse majanduse eest kõrvaldatakse viimased fossiilsed takistused.