Thatcheri ihukaitsjast Eesti kitarristiks

Tõeline kutsumus: Pollock harjub isegi alles mõttega, et ta on lõpuks professionaalne kitarrist. Foto: Harry Tiits

Tallinna kohvikutes ja rokibaarides võib õhtuhämaruses sageli kohata armsa inglise aktsendiga kitarristi, kelle muusika on põhjamaalase kohta üllatavalt improvisatsiooniline ja kirglik, kuid minevik täis verd ja vägivalda.

Suurbritannias Cam­bridge’i lähistel sündinud Sean Clifford Pollock (44) elab Eestis juba 2006. aastast, mil ta oma kodumaas pettus ja sealt eemale saada soovis. Eesti keeles oskab ta öelda vaid paar lauset, näiteks: «Minu kaamel on väga karvane.»

See nobedate näppudega inglane ei ole end sugugi alati nii hästi ja turvaliselt tundnud, nagu praegu Tallinnas muusikuna leiba teenides. 16 aastat tema elust möödusid Londoni tänavatel Metropolitan Police’i ehk Scotland Yardi politseinikuna; ta on näinud rohkem verd ja vägivalda kui tõenäoliselt suurem osa Eesti politseinikest oma elu jooksul kokku.

Pollock ise ütleb, et temas on lapsest peale eksisteerinud kaks poolt – kunstihing ja macho. Sõjaväelasest isa tõttu möödus ta lapsepõlv ühest kohast teise kolides ja pidevalt sõpru vahetades. Kui poiss seitsmeaastasena naaberkorteris elava poisiga ühte tuppa pandi ning see kitarri mängis ja laulis, leidis Pollock, et «see oli maailma kõige lahedam asi».

Kitarrimäng Pink Floydiga
Suures vaimustuses jooksis ta koju, näppas vanema venna tagant tolmu koguva kitarri ja püüdis olla sama lahe kui see naabripoiss. Kohe kitarrimäng ilma igasuguse õpetuseta muidugi välja ei tulnud. Kuid hipielu rännakutelt naasnud onu nägi poisis potentsiaali ja viis ta paaril nädalavahetusel ühte suurde muusikutega täidetud villasse.

Seitsmene Pollock ei tundnud seal kedagi ning vaimustus peamiselt basseinist ja hiiglaslikest tubadest. Alles hiljem mõistis ta, et tegemist oli Pink Floydi klahvpillimängija Richard Wrighti villaga, kus käisid koos maailmakuulsad muusikud, kes ei pidanud paljuks ka sellele väiksele kitarri tinistavale poisile magamamineku ajani bluusi õpetada.

Kuid muusikat armastava poisikese ellu tuli ka teine pool – pärast mõnda aega Saksamaal elamist kodumaale naastes tembeldasid kohalikud lapsed ta natsiks, ja kõigile, kes olid kuidagi Saksamaaga seotud, tuli tollal peksa anda. Pollock õppis enda eest seisma ning lõi internaatkoolis aktiivselt kaasa koolibändis ja ragbimeeskonnas, joonistas ja osales baarikaklustes.

Pärast kooli tahtis ta minna kunsti õppima, kuid kukkus enda sõnul ebaõiglaselt kunstieksamil läbi. Kunstiinimeste peale hingepõhjani solvudes andis ta järele hoopis oma macho-poolele. Sõitis Londonisse ja astus politseiakadeemiasse, et aidata klaarida iga päev meedias kajastatavaid rassirahutusi ja teenida kuningannat.

Pärast viiekuulist treeningut jõudis noormees tänavatele, kus valitses täielik kaos. Riiki oli jõudnud ülikange narkootikum crack, mille vahendamine andis teenistust linna hirmuvalitsuse all hoidvale Jamaica maffiale ehk yardie’dele, ning tulirelvadega seotud kuritegude hulk tundus lõputu. Kusjuures Suurbritannia politseinikud ise relva ei kanna.

Mäletate seda imearmsat romantilist filmi «Notthing Hill», milles Julia Robertsi ja Hugh Granti tegelaste armuloo kaudu tutvustatakse meile Londoni hubast ja kaunist filmile nime andnud linnaosa?

«Hiljuti tuli üks eesti tüdruk Londonist tagasi ja ütles, et talle meeldis kõige rohkem just Notthing Hill. Mul oli üllatav seda kuulda. Kui palju verd voolas neil tänavail 20 aastat tagasi ...» meenutab Pollock, kes peab selles linnaosas töötamist kõige karmimaks perioodiks oma karjääris.

Tegemist oli kardetud getoga, kus relvastatud rööve ja sõidu pealt tulistamisi toimus iga paari tunni tagant. Ta on enda sõnul murdnud suurema osa luudest oma kehas, vajanud mitut operatsiooni ja pidanud toime tulema mitme kolleegi enesetapuga.

Lahutus ja alkohol
Kuid pööre ja pettumus oma töös ja riigis toimus siis, kui ülemused Pollockit rassismis süüdistasid. Nimelt jälgiti pärast 1993. aastat, kui valged mehed tapsid mustanahalise poisikese Stephen Lawrence’i, väga lähedalt politseinike tööd.

Kui Pollockil tuli noaga vehkivat ja politseinikke tappa ähvardanud gängiliiget enda ja kahe teise politseiniku elu päästmiseks paljude tunnistajate ees rünnata, järgnes sellele 15 kuud väldanud siseuurimine, mis viis ta abielulahutuse ja tõsiste alkoholiprobleemideni.

Pollock oli veendunud, et lahkub politseist, kuni sõber kutsus ta politsei enim makstud diplomaatilisse eriüksusesse. Kolm aastat töötas ta eriüksuse liikmena, kandis relva ja valvas tähtsaid isikuid kuningannast allapoole.

Enamiku ajast vaatas ta Margaret Thatcheri järele. «See oli päris lahe, kuidas ta pesu pesi ja mina temaga samal ajal juttu rääkisin. Nii tema kui ka ta abikaasa olid imetoredad ja suhtusid meisse suure austusega,» kirjeldab Pollock.

Kuid relva kandmine tõi kaasa täiesti uue vastutuse ja vajaduse otsustada kriisisituatsioonis inimeste elu ja surma üle. Pärast seda kui ta oli väga lähedal ühe mehe elu võtmisele ja selgus, et relvastatud röövis kahtlustatud mehe kirjeldus oli raadiosaatjas segi aetud ning ta oleks peaaegu tapnud süütu mehe, ei tahtnud ta sellist vastutust enam kanda. Õige pea viis mootorrattaõnnetus ta pikemaks ajaks töölt eemale ning andis julgust politseist lõplikult lahkuda.

Vaade Viru tänavale
Samuti Suurbritannias pettunud ärimehest sõber, kelle pruut oli pärit Eestist ja kes otsis uut investeerimisvõimalust, kutsus Pollocki endaga Eestisse kaasa. Sel hetkel oli mees kõigega nõus.

Kuid pärast kolme päeva Pärnus tüütu kinnisvaramaakleriga ringi jooksmist ja maikuus maas olevast lumest hämmingus olles vihkasid mõlemad mehed Eestit hingepõhjani ja otsustasid oma viimasel päeval Tallinna hotellist jalgagi mitte välja tõsta.

Pollockil hakkas siiski juba pärast esimest tundi hotellitoas igav ja ta võttis suuna vanalinna poole. Nähes künka otsast vaadet Viru tänavale, helistas ta hotellitoas konutavale sõbrale: «Tead, ma ei tea, mida sina teed, aga mina kolin Eestisse.» – «Miks,» küsis sõber. – «Ma ei tea, tule ja vaata ise.» Ja mõlemad mehed jäid Eestisse.

Pollock, kes saatis nüüd oma päevi mööda vaid kitarri tinistades, omamata mingisuguseid tulevikuplaane, kohtus õige pea muusik Lauri Pihlapiga. Viimane viis ta kokku paljude Eesti poplauljatega ning varsti leidis Pollock end suurtel lavadel musitseerimas tolle aja suurimate staaride Tanja Mihhailova, Mikk Saare ja Mari-Leen Kaselaanega.

Glamuurne elustiil ja arvukas publik ajasid värske professionaalse kitarristi aga taas alkoholi ja narkootikumide juurde. See päädis olukorraga, kus mees esines televisioonis, ise purupurjus.

Kaks ja pool aastat tagasi jättis ta aga selle elu seljataha. «Ma sain aru, et see ei saa nii edasi minna ja pean hakkama mõtlema, kuidas oma kassi Floydi toita ja üüri maksta,» tunnistab Pollock.

Nüüd ei ole ta enam kellegi teise kitarrist. Ta on karsklane, endaga rahu sõlminud, annab ka soolokontserte ning toob vaid kitarri mängides ja muusikat kirjutades toidu lauale. Ühtegi naist ta eesti meestelt veel ära röövinud ei ole.

«Kas sa saaksid mind oma artiklis professionaalseks kitarristiks nimetada?» küsib ta enne intervjuud. «Sest ma tegelikult alles üritan ka ise sellest aru saada, et ma lõpuks ometi seda olen.»