:format(webp)/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
/nginx/o/2013/06/14/1830652t1h60ec.jpg)
Tartu Raekoja platsilt vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel asuv sajandivanuste juugendlike, nüüd arhitektuurimälestistena riikliku kaitse alla võetud puitmajadega idülliline umbtänav võlub tervikmiljööga.
Tellijale
Supilinna ainulaadne Lepiku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie asumi tekkelugu ei haaku ülejäänud Supilinna kui klassikalise aguliga, ütleb Lepiku 8 majas elav keeleteadlane Santeri Junttila. «Eelmise aastasaja alguseni laius siin põld, mille 1907. aastal ostis pastor Gehewe pärijatelt eestlasest ärimees Hendrik Leppik eesmärgiga rajada siia uus tänav. Nii alustaski ta hiigelsuurel maatükil tänapäeva mõistes edukat kinnisvaraprojekti.»
Kahe kange koostööna sündinud
Jaganud piirkonna kruntideks, tellis vastne maaomanik Riia Polütehnilises Instituudis inseneriteadusi tudeerinud Fromhold Kangrolt elamute projektid.
«Kangro kujundas kogu tänava stiilse juugendliku ansamblina, mille majadel olid uhkete ornamentidega uksed ja akende piirdelauad ning dekoratiivsetest tellistest ja maakividest laotud omanäolised vundamendid,» räägib Supilinna Seltsi esimees, ametilt maastikuarhitekt Mart Hiiob.
Junttila lisab, et Lepiku tänava ühes stiilis majad ehitati keskklassi kuuluvale või jõukamale rahvale, seetõttu on korterid kõrgete lagedega ja 75–130 m² suurused. Elamute juurde kuulus Supilinnale omaselt avar tagahoov puukuuride-pesuköökide ning õunapuude, marjapõõsaste ja peenardega. Kuna Tartu sai Teises maailmasõjas kõvasti kannatada, peidavad nii mõnegi maja fassaadile löödud plekitükid toonaseid pommi- või granaadiauke.
Noid keerulisi aegu mäletab insener Andres Kippasto, kelle koduks on 1945. aastast tänava ainuke sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal püstitatud funktsionalistlik maja. Pärast sõda seal elanud 18 arstist üks töötas Tartu sanitaarepidemioloogia jaamas inspektorina, ja temal oli oma voorimees. Kui too ametniku lõunale tõi, said poisikesed sageli sõita Kroonuaia nurgani, meenutab pensionipõlve pidav Kippasto.
Tema sõnul on aastakümnetega kogu asustus muutunud. Omal ajal oli Lepiku tänav munakivisillutisega ja osa kõnniteid laotud graniitplaatidest, osa telliskividest. Aga kui majja number 12 asus elama Tartu sõjakomissar, sai tänav asfaltkatte ja äärekivid.
Nüüdseks pole neist midagi alles ja uue tänavakatte üle korraldatakse peagi Lepiku elanike hulgas rahvahääletus.
«Nõukogude ajal oli majahoidjatel kohustus munakivide vahed rohust puhtad hoida, nii nad siis kraapisid hoolega noa ja lusikaga sealt liblesid,» pajatab Kippasto.
Igal ajal on tänav, majad ja hoovid olnud lastele võrratu mängumaa, mille juurde kuulusid (kuuluvad ka nüüd!) peitus ja luurekas. Lepiku tagumises otsas elas palju kunstnikke, majas number 9 oli lausa nende ühiselamu.
«Palusin kunstnik Viidalepal oma mängupüstoli ära värvida – olin vist siis teise klassi õpilane –, aga ta ütles enne tööle asumist, et ega see ruttu ei kuiva,» mainib Kippasto.
Üliõpilasaastail elas samas ühiselamus ka hilisem tuntud abstraktsionist Lola Liivat. Tudengineiud olid majutatud suursuguse elamu kuuetoalisse korterisse ja mõnda aega leidis seal ühes akendeta toas ulualust ka Liivati Siberist küüditamiselt naasnud ema.
Palju ainulaadset
Umbtänava lõpus paiknev Lepiku 9 kuulutati tänavustel Supilinna päevadel Supilinna parimaks majaks, sellega tunnustasid hindajad hoone asjatundlikku ja põhjalikku renoveerimist. Sajandivanune originaallaudis püüab pilku uues värvikuues, nagu ka aknaümbrised, sarikaotsad ja kahe korruse vahelised ehisliistud. Ka hoone kelder on puhastatud ja kasutusse võetud.
Samasugune põhjalik taastamine käib praegu vastasmajas Lepiku 14. Seal tulid tööde käigus trepikojas välja suursugused maalingud, mida nüüd restaureerib Tartu kõrgema kunstikooli diplomand Tiina Täll.
Lepiku 5 ehitatakse aga alles nüüd üles sajand tagasi tehtud projekti järgi, varem nägi maja välja tunduvalt lihtsam. Mullu said maja omanikeks missioonitundega inimesed, kes nüüd panustavad innukalt parema elukeskkonna ja omanäolise tänavaansambli loomisse.
«Lepiku tänav on kogu aeg olnud hinnatud elamiskoht, teist nii kesklinna vahetus läheduses asuvat idüllilist, vaikset ja rahulikku umbtänavat Eesti linnades polegi,» nendib Supilinna aktivist Kadi Haamer. «Külatänavale Tartu kesklinnas kolivad meelsasti boheemlased ja ettevõtjad, tudengid ja muidumehed, sest siin on kõigil mõnus olla.»
Varem rubriigis ilmunud lood