Elu- ja kultuuri­rännakutel koos Ain Kaalepiga

Foto: Sille Annuk

Kümmekond päeva tagasi, 4. juunil oma elu 87. verstaposti läbinud Ain Kaalepi – Eesti õpetaja, praeceptor Estoniae, nii on kutsunud teda Jaan Kross – neljandat essee- ja proosaraamatut (varasemateks on «Maavallast ja maailmakirjandusest» 1984, «Kolm Lydiat» 1997 ja «Jumalatosin» 2008, viimatimainitu sisaldab ka pisinäidendeid) soovitan lugema hakata tagantpoolt kolmanda tekstina taastrükitud Sirje Oleski intervjuust autoriga. See on tehtud septembris 1994.

Eesti on nüüd päriselt vaba, viimasedki Vene okupatsiooniväed on lahkunud, Kaalepi kunagisest ülikoolikaaslasest ja sõbrast Lennart Merest (just Merest ja mitte Merist, sellestki on raamatus artikkel!) on saanud iseseisvuse taastanud riigi esimene president, uhke Estonia laev seilab veel mõne nädala Eesti ja Rootsi vahet, et siis, 28. septembril kaduda merepõhja igavesse öhe, otsekui hoiatus Eesti saatuse haprusest.

Küllap on sellest hapruse-teadvusest kantud ka raamatu viimane, lausa testamentlikult mõjuv tekst ««Eesti Vabariik» – võlusõnad». Kaalep muretseb selles, vabariigi aastapäeva eel 19. veebruaril 1999 ilmunud mälestuspalas «riigitüdimuse» pärast, mis ju ilmutas end 1930ndate lõpuski, nii et ei osatud enam tajuda Eesti riigi enesestmõistetavuses sisalduvat imet. «Mulle tundub, et oleme jõudnud aega, kus vabariigi olemasolu on nii väga enesestmõistetav, et igapäevased mured varjutavad tihtipeale neid ideaale, mis innustasid meid kümmekond aastata tagasi,» tunnistab ta ja küsib: «Kas sõnad «Eesti Vabariik» on veel võlusõnad, nagu nad olid?» Peaksid olema, kõlab luuletaja vastus.