/nginx/o/2011/03/23/543608t1hd84b.jpg)
Riigikogu esimees Ene Ergma meenutas tänasel leinapäeval Linda kuju juures toimunud mälestustseremoonial, et 72 aastat tagasi oli Eestimaa sama kaunis kui täna ja miski ei ennustanud, et tuhandetele suurtele ja väikestele, vanadele ja noortele jääb see viimaseks päevaks olla oma kodumaal.
«1941. aasta 14. juuni ööl viidi väevõimuga oma kodudest ja saadeti Siberisse tuhanded Eesti pered, ühe napi suveööga kaotas Eesti oma rahvastikust ligi protsendi. Järgnesid veel mitmed küüditamised, neist suurim oli 25.-29. märtsini 1949. aastal toimunud küüditamine. Okupeerijate silmis väärisid oma isamaa vabadust kalliks pidavad süütud inimesed nii julma karistust, et see hävitaks allesjäänutes soovi osutada võõrvõimule mingitki vastupanu. Need inimesed, kes Nõukogude Liidu võimukandjate jaoks olid «sotsiaalselt võõras element», olid kellegi isad, emad, vennad, õed,» rääkis riigikogu esimees.
Ergma toonitas, et Eesti inimesed püüdsid Siberi karmides tingimustes ellu jääda, kuid liiga vähestel see õnnestus. «Ometi ei murdnud okupatsioonivõimu teod meie rahva elujõudu ja ihalust vabaduse järele,» rõhutas ta ning avaldas austust kõigile nendele, kes on läbi elanud küüditamise koledused.
«Teie sirgeselgsus ja väärikus on avaldanud mõju Eesti vabanemiseks. Selle aasta 27. märtsil ületas Eesti Vabariik mõttelise märgi vabaduse ajateljel - Eesti riigi suveräänsus pärast iseseisvuse taastamist 20. augustil 1991 on kestnud kauem kui aastail 1918–1940. Selleks, et kommunism, natsism või mõni muu kurjusest inspireeritud ideoloogia ei saaks meid enam allutada, et tunneksime ja hoiaksime ohu ära, on vaja mäletada,» rõhutas Ergma.
Ta lisas, et küüditamise lugusid on jutustatud, neid lugusid on kirja pandud ja aga neid on vaja veelgi ajaloolise mälu jaoks talletada.
Okupatsioonivõim küüditas 14. juunil 1941 Eestist Siberisse üle 10 000 inimese, neist 80 protsenti olid naised, lapsed ja vanurid. Samal ajal korraldati operatsioon ka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Poola aladel, Bessaraabias, Leedus ja Lätis.
Poliitilised arreteerimised ja mõrvad jätkusid Saksa okupatsiooni aastatel 1941 –1944 ja Nõukogude Liidu teise okupatsiooni ajal 1944 – 1991. Märtsiküüditamise ohvriks langes 1949. aastal üle 20 000 Eesti elaniku, enamik neist olid naised ja lapsed.