/nginx/o/2013/06/10/1821312t1hb61c.jpg)
Arvestades, kui palju on Eestis loodust võrreldes enamiku Euroopaga, on neid kunstnikke, keda huvitab maastik loomingu ainesena, meil suhteliselt vähe. Kuna kunstielu toimub reaalselt ikka pigem linnades, siis viibivad ka kunstnikud peamiselt linnas ja see keskkond on neile lähedasem.
Traditsiooniliselt on maalikunstnikud otsinud maastikest vorme ja värve, sest olgem ausad, loodusel on selles osas fantaasiat ja meisterlikkust piisavalt, et inimene sealt osa endale näpata saab. Romantismiajastul otsiti maastikust peale värviilu ka hingelist ülevust, kujutades suurejoonelisi, võimsaid loodusobjekte või mütoloogiliste ja ajalooliste sündmustega seotud paiku.
Nüüdisaegne maastikukäsitlus on veidi teistsugune, pigem otsitakse maastikest tähendusi. Ja neid seal jagub. Mõistagi on kõik looduses toimuv tähenduslik ning eluliselt vajalik taimede ja loomade jaoks, kuid kunstis tegeldakse peamiselt inimesele tähenduslikuga. Ja et inimene on loodust ja maastikku tohutult mõjutanud, siis huvitavatest märkidest seal puudu pole.
Laura Põld tegeleb maastikega inimtegevuse ja metsiku looduse piiril. Need on näiteks linnaäärsed tühermaad, mahajäetud aiandid, hüljatud ehitusplatsid, kaevanduste tehismäed, aga ka metsaalune prügihunnik, võsa. Sellistes paikades ei ole tegelikult metsikusest enam midagi alles, inimmõju on need maastikud loonud.
Kuid loodus on nutikas, ja niipea kui inimene koha unarusse jätab, leidub kohe taimi ja elukaid, kes selle ära asustavad. Tõsi, need pole need tegelased, kes elaks seal siis, kui inimtegevust üldse pole toimunud, vaid täiesti uued, kellele sobib sinna kohta tekkinud pinnas, valgus ja veerežiim.
Et kõiki neid märke lugeda, oleks vaja loodusteadlaste, sotsiaalteadlaste ja semiootikute töögruppi. Kunstnikul nii palju teadmisi pole, ja ehk täpne maastiku ajaloo taastamine teda ei huvitagi, seega nopib ta maastikust märgid lihtsalt välja ja toob kunstisaali.
Kõnealusel näitusel on need esitatud videote kujul. Videod on kohutavalt igavad. Ja just sellised nad peavadki olema. Looduses on action’it ainult siis, kui tegu on mingi katastroofiga, ülejäänud aja kulgevad protsessid tasapisi.
See ongi niisuguste igavate loodusvideote puhul huvitav, et nad sunnivad rahmeldava linnainimese märkama väikseid asju, pisikesi muutusi.
Lõputult kaadris krõbisev kilenutsak metsa all või veidralt punakat tooni aherainemägi panevad mõtlema, kui suured ja kestvad on inimtegevuse mõjud loodusele. Ei, siin pole moraalitsemist stiilis «ärge visake prügi maha», küll aga laiemas plaanis vastutustunde otsingut ja soovi teha heanaaberlikku koostööd loodusega.
Kunstnik annab endale aru, et videod on meelelahutusnarkomaanide jaoks liiga üksluised, ja kerge eneseiroonilise lükkena on ta kompensatsiooniks tohutu rõhu ja töömahu asetanud videoprojektorite postamentide ehitamisele. Need on rohmakad ja silmatorkavad, kokku klopsitud leidmaterjalidest nagu kodutute onnid või vana kooli aiamajakesed.
Näituse maalidel ja skulptuuridel on maastik juba vaevu äratuntav, neis meediumides tegeleb ta pigem traditsioonilise loodusest vormide ja struktuuride laenamisega. Struktuure paljundades ja kadreerides on tekkinud mustrid, mis meenutavad okste või lagunevate ehitiste valguse ja varju mänge. Lisaks on nunnustiilis pulkadest ja roosast kangast punutud künkakesi, mis võiksid ju olla tuhamägede vähendatud ja ilustatud mudelid.
Näitus on natuke eklektiline, erinevad meediumid ja stiilid ei ole päris täiuslikuks tervikuks kokku sulatatud. Kuid samas on see ka stiilne, sest linnaäärselt tühermaalt ei saagi ju oodata minimalistlikku maitsekust ja väljapeetud disaini.
Näitus
Laura Põld
«Katse lavastada maastikku»
Tallinna Kunstihoone galeriis
23. juunini