Rock Summeri sünnitist Onu Bellat paneb tänavune festival õlgu kehitama

Paar aastat tagasi esitles Onu Bella oma murrangulise tähendusega teost «Ma võtsin viina». Foto: Sille Annuk

Igor Maasik, kes on laiemale avalikkusele tuntud artistinimega Onu Bella, on tegus raadiosaadete juht, rokkmuusika fänn (võiks öelda, et koguni spetsialist) ning on Rock Summeriga rohkem kui sina peal. Onu Bella rääkis Postimehele oma mälestustest seoses rokifestivali esimeste aastatega.

Kõige esimesena, kuuldes sõnaühendit Rock Summer, tuli vanameistril meelde kaks nime – Sleepy Sleepers ja Public Image Ltd. «Aasta oli siis 1988. See oli üks esimesi Rock Summereid. Need kaks muusikalist kooslust olid omaette sündmus Tallinnas,» meenutas Maasik.

Rock Summeril on Maasik käinud kahel korral. Üks kord päädis käik ka tema esinemisega. «See oli 1989. aastal. See oli üks meie esimesi suuri sooritusi, mistõttu ma ise väga teiste etteasteid ei näinudki.»

Edasistest Rock Summeritest hämmastas Maasikut enim 1993. aasta oma, mil hakkasid ilmnema üldisemad ja pöördumatud muusikamaastikul toimunud muutused – see oli aeg, mil 90ndad võtsid suuna kergemale muusikale.

«Kui tol aastal Eestis esimest korda üles astunud Haddaway on kuidagi haakuv Rock Summeri festivali nime esimese poole ja rokkmuusikaga üldisemalt, siis mina olen Rooma Paavst,» viskas Maasik nalja.

Omaenda esinemise peale, mis tekitas tollal palju furoori ning ennekõike küsimuse, kas Maasik astus tõepoolest laval suguühtesse naisterahvaga, kel nimeks Margit, ütles mees, et seda tuleks lugeda tema raamatust «Dekameroon». «Seal on kõik detailselt lahti selgitatud. Minge raamatukokku ja lugege!»

Tänavu uuesti toimuv Rock Summer paneb Igor Maasiku pisut õlgu kehitama. «Noh... osati on see ju nostalgiaüritus. Rokkmuusika ürituse korraldamine ei ole aastal 2013 «käsi kullas» ettevõtmine. Maailma tuntuimad rokkmuusikafestivalid on finantsilistel põhjustel oma pillid kotti pakkinud, rääkimata kodumaisest Rabarockist. Rootsi üks suuremaid tegi hiljuti sama,» toob Maasik näiteid maailmamuusikas toimuvast nõudluse-pakkumuse nihkest.

Ka tänavuse Rock Summeri esinejate valik tekitab Maasikus küsimusi. «Pakett on kuidagi äärmiselt imelik ja kummaline. On üritatud justkui igale maitsele pakkuda, aga see on üsna riskantne eesmärk,» teab Maasik.

«Tuues Rock Summerile nostalgiabändid aegade hämarusest rahuldataksegi minuvanuseid. Jah, meile olid nad iidolid ja on tänini. Aga mida aeg edasi, seda vanemaks jääb ju fänn. Ma ei taha enam teismeliste kombel lauluväljaku mudas hüpata. Tahan sellist comfort-zone’i,» rääkis Maasik oma generatsiooni eest.

Tallinna lauluväljakut rokkmuusikafestivali toimumispaigaks valida oli Maasiku hinnangul viga. «See koht võib olla sobilik pühalikuks tantsu- ja laulupeoks, kuhu saabutakse rongkäigus. Inimesele, kes sinna midagi vaatama läheb ja on pärit väljastpoolt Tallinna (aga ka Tallinna kaugematest otsadest) on see tõeline peavalu. Rock Summer lõppeks õhtul hilja. Transpordisüsteem Tallinnas on hullumeelne!» hindab Maasik.

«Sellise rahvamassi korral taksot saada pole lootustki. Ja üle jääb tulla autoga... Aga mis rokkmuusikafestival see on, kui ei saa endale üht-kaht õlut või kangematki lubada. Ja üleüldse – parkimine on seal PERVERSNE,» märkis Maasik, paludes, et viimane iseloomustav sõna saaks tingimata läbiva suurtähega kirja.