Abiraha kui õng õnnetutele

Illustratsioon: Pm

Tulevast aastast kuni 2020. aastani võib Eesti sotsiaalsüsteem saada lisaks üle 630 miljoni euro, millest suurem osa tuleb Euroopa Liidu ja Norra abirahast.

Sotsiaalminister Taavi Rõivas on suure lisaraha üle hõisanud, aga ta tõdes ka, et Eesti iga-aastaste sotsiaalkulutuste kõrval, mis on mitu miljardit aastas, see pool miljardit lisaeurot seitsme aasta peale jagades nii suur polegi.

Siiski, aastas tähendab see, et kehvalt toimivate sotsiaalteenuste loomisse või arendamisse saab panustada 70–80 miljonit eurot.

Mida selle eest saada võiks? Üldistatult võiks öelda, et suures osas üritatakse võimalikult paljudele inimestele anda õng, et neil oleks veidi kergem oma toimetulemisse ka ise panustada.

Esiteks saab töötukassa läbimõeldult proovida, kuidas aidata puudega ja töövõimekaoga inimesed väärikamale elule, kus nad ei sõltu ainuüksi riigi sotsiaaltoetustest, vaid saavad jõukohaselt oma eluolu ka ise parandada. Kindlasti ei jõuta imetulemusteni ning võimalik, et seitsme või ka vähema aasta pärast tuleb ühiskonnal valida radikaalsema reformi tee – nagu Hollandis, kus töövõimetuse kulud pandi suures osas tööandjate õlule ja alles see vähendas märgatavalt töövõimetustoetustest elavate inimeste hulka. Igal juhul, kui seitsme aastaga õnnestub paljude sotsiaaltoetuste lõksu langenud inimeste ja ühiskonna mõtteviisi veidigi muuta, on need sajad miljonid asja ette läinud.

Teiseks võiks isegi tuhanded puudega inimesed saada mugavamad elutingimused ning liikumisvõimalusi – et saada iseseisvalt hakkama või minna tööle.

Kolmandaks võiks paljude puudega laste ja täiskasvanute pered saada võimaluse koduseinte vahelt välja pääseda.

Neljandaks võib üle aastakümnete tekkida alkoholisõltuvuses inimestele võimalus lasta end õigele rajale tagasi aidata. See tähendaks nende peredele võimalust elada õnnelikumalt ja turvalisemalt.

Viiendaks peaks elamisväärsemaks muutuma psüühiliste erivajadustega inimeste elu uutes, koduga sarnanevates peremajades. See vähendaks lähedaste südamevalu.

Kuuendaks võiks uued perearstikeskused parandada perearstide kättesaadavust maal ning tuua ka noori perearste linnadest väljapoole.

Seitsmendaks võiks lastekaitsesüsteem muutuda nii, et  vähem hädas lapsi õigel ajal abistamata jääks. Et enam ei saaks igal aastal tuhandeid lapsi täiskasvanuks väheste tulevikuväljavaadetega.

Neist võimalikest tulemustest kumab suuri lootusi, aga tegelikkus tähendab, et saame abi toel paremaid, võimalikult paljude üksikisikuteni jõudvaid sotsiaalsüsteeme katsetada.

Kas aga Eestis on piisavalt tarkust ning spetsialiste, kes mitte ainult projektiraha magusat kõlinat haistes kauneid projekte ei kirjuta? Kas sotsiaalministeeriumil ja muudel asutustel jagub suurt vaadet ning spetsialiste, et õiged tegijad välja valida?

Ja mis saab 2021. aastal – kas Eesti ühiskond on võimeline senisest pigem suuremaid summasid sotsiaaleelarvesse panema? Kas poliitikud on valmis radikaalsemad reformid heaks kiitma, et kulud oleksid optimaalsed, kuid peaasjana võiks võimalikult palju inimesi õnnelikumalt ja täisväärtuslikumalt elada? Ei tohi unustada, et seitsme aasta pärast on kasvanud ka meie ootused, milline heaolutase võiks Eestis olla.

Lõpuks: abisummad ei ole veel sugugi lukus ning Euroopast kinnitust saanud.