/nginx/o/2012/09/03/1297754t1hccdf.jpg)
Jalgrattatuuri etapp Tallinna vanalinnas pani kired lõõmama, kui puudulik liiklusturvalisus tõi korraldajale väärteomenetluse. Kohe leidus ka inimesi, kes rusikaid raputades röögatasid: te saadana vereimejatest vanalinlased ei tahagi, et tavainimene vanalinnas käiks! Tahate vaid oma taskud turistidelt saadud nodi täis toppida ja vanalinna võtmega lukku keerata, va pursuid!
Neljandat aastat vanalinlasena võin ma öelda, et lehelugudes kirjeldatud ahneid ja hoolimatuid matrjoškakaupmehi, kel taskust voolab välja turistidelt kokku roobitsetud sulakuld, pole mina vanalinna elanike kokkusaamisel kohanud. Küll on seal aga pereinimesi, toredaid ja ettevõtlikke isasid-emasid, kel kodus kasvamas mitu last ja soov neid kõige kiuste kasvatada just ajaloolises vanalinnas. Muidugi annavad noil kohtumistel tooni ka väärikad vanalinlased, kelle teeneid linna näo kujundamisel on raske alahinnata. Kõigil neil on laias laastus vaid üks soov: elada ilusas, sõbralikus ja inimväärses linnasüdames.
Vanalinnas, kus äärekivid poleks nii kõrged, et lapsekäruga neist üles ei saa. Et mõnikord, kui autosse tuleb tõsta turvatool ja haige laps, saaks seda teha koduukse ees. Et hommikul kohvikusse saia ja koorekohvi järele lipates ei jääks talla alla teravad pudelikillud, suitsukonid ja okseloigud. Et Roheline turg kuuluks mõnusatele Eesti marjadele ja talukaubale, mitte lällavatele joodikutele, ning koduust ei tuleks iga päev pesta seetõttu, et keegi lõbusas tujus pidutseja on selle täis urineerinud.
Et kõrtside ja käpikukaupluste kõrval oleks üks väike, puhas ja valge toidupood, kus lauaviina ja kärbatanud banaanide asemel müüdaks ausat ja kvaliteetset toidukaupa. Et üritused, mis vanalinnas toimuvad, oleksid korraldatud läbimõeldult, hoolivalt ja kõigi osalistega arvestavalt – seadus teatavasti on täitmiseks kõigile, tee mis tuuri tahes.
Koli ära, kui linnaelu ei meeldi, kiputakse vanalinlastele soovitama. Mina olen vastuseks pakkunud varianti, et tulen nende koduukse taha lõugama, ikka pärast ühtteist, kui nende lapsed on just magama läinud – võtan kaasa viiskümmend sõpra, läbustame ja lagastame, lõhume, ning kui keegi meid korrale kutsub, teatame, et meile lihtsalt meeldib nii, sest linnas elu käib!
Vanalinn oli, on ja jääb linnasüdameks, kus elu keeb. See aga ei tähenda, et seadusele (või üldse maha) sülitada võiks. Selleks et mitte olla Euroopa läbupealinn, pole vaja pidevalt vaid linnajuhtide seljas sõita, vaid mööda vanalinna kõndides vaadata, kas nätsupaber on ikka taskust prügikastini jõudnud. Nii lihtne see ongi.
Kes aga oma silmaga tahab pesuehtsat vanalinna elanikku näha, võib täna, 8. juunil linnasüdames jalutada – vanalinlased avavad siis oma koduõued ja südamed sõbralikele külalistele.