Kristel Kossar: vereimeja ülestunnistus

Ajakirjanik Kristel Kossar Foto: Erakogu

Jalgrattatuuri etapp Tallinna vanalinnas pani kired lõõmama, kui puudulik liiklusturvalisus tõi korraldajale väärteomenetluse. Kohe leidus ka inimesi, kes rusikaid raputades röögatasid: te saadana vereimejatest vanalinlased ei tahagi, et tavainimene vanalinnas käiks! Tahate vaid oma taskud turistidelt saadud nodi täis toppida ja vanalinna võtmega lukku keerata, va pursuid!

Neljandat aastat vanalinlasena võin ma öelda, et lehelugudes kirjeldatud ahneid ja hoolimatuid matrjoškakaupmehi, kel taskust voolab välja turistidelt kokku roobitsetud sulakuld, pole mina vanalinna elanike kokkusaamisel kohanud. Küll on seal aga pereinimesi, toredaid ja ettevõtlikke isasid-emasid, kel kodus kasvamas mitu last ja soov neid kõige kiuste kasvatada just ajaloolises vanalinnas. Muidugi annavad noil kohtumistel tooni ka väärikad vanalinlased, kelle teeneid linna näo kujundamisel on raske alahinnata. Kõigil neil on laias laastus vaid üks soov: elada ilusas, sõbralikus ja inimväärses linnasüdames.

Vanalinnas, kus äärekivid poleks nii kõrged, et lapsekäruga neist üles ei saa. Et mõnikord, kui autosse tuleb tõsta turvatool ja haige laps, saaks seda teha koduukse ees. Et hommikul kohvikusse saia ja koorekohvi järele lipates ei jääks talla alla teravad pudelikillud, suitsukonid ja okseloigud. Et Roheline turg kuuluks mõnusatele Eesti marjadele ja talukaubale, mitte lällavatele joodikutele, ning koduust ei tuleks iga päev pesta seetõttu, et keegi lõbusas tujus pidutseja on selle täis urineerinud.