Kes kardab Ida-Euroopat?

Aeg on avastada uut Poolat, mis pole vaid pime ja kõle riik keset Euroopat. Foto: Laur Kaunissaare

Paljud tendentsid viitavad sellele, et Ida-Euroopa kesksel riigil Poolal on üha enam pehmet mõjuvõimu, ka kultuurivaldkonnas. Jäägem põhjalasteks, aga (taas)avastagem ühtlasi endas valehäbita ka idaeurooplane.

Mõte see essee kirjutada tuli mul Varssavis. Ühel kevadpäeval, kui õhtupäike paistis teravalt piki avaraid tänavaid nagu mõnes nüüdisaegses tantsulavastuses. Suurlinnas, mille kohta võib öelda nagu Juhan Liiv oma kodumaa kohta: «ilus ta ei ole». Ilus mitte – viimase suure sõja ajal kvartal kvartali järel metoodiliselt 95 protsendi ulatuses hävitatud ja siis varemetest lahmakate kvartalitena stalinistlikuks ja modernistlikuks betoon­utoopiaks ehitatud. Mitte ilus, nii nagu Pariis või München või Barcelona.  Suurlinnas, mille kohta võib öelda nagu Moskva kohta, et ta poleks midagi ilma oma elaniketa. Varssavi on nagu inimnäoline Moskva, kui selline oleks olemas.

Varssavit peetakse viimasel ajal üha tihedamini mõnusalt pisut hamba all krõmpsuvalt tooreks Ida-Euroopa tuleviku laboriks. Koos kõigi hipsterite ja jalgratastega. Mõte kirjutada see essee tekkis tolle Varssavi kevadeõhtu kurbusest ja üksindusest, mida tundsin, tajudes äkitselt, kui vaimselt kauge tundub Poola Eestist vaadates ja kui meisse puutumatu kõigest geograafilisest lähedusest hoolimata. Kaugem kui London, kaugem kui Berliin. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud eakaaslastega rääkides. Noh, näiteks – mitut poolakat Teie tunnete? Poolat nagu polekski Eesti jaoks kaardil või kui, siis kuidagi piinlikkusega pooleks, vaid läbisõiduks, et jõuda n-ö päris-Euroopasse. Ida-Euroopa ei ole erutav ja põnev. Aga see kõik võiks olla hoopis teisiti.