Millest lähtub nõukogude aja esimese perioodi ülevaade? Tollal olid ääretult erinevad suunad korraga: sotsrealism kõrvuti modernistliku avangardiga.
Hruštšovi sulaaeg oli aeg, mil NSVLi püüti moderniseerida. Esteetiliselt oli see väga mitmekesine. Sirje Helmel on selle perioodi kunsti katusmõisteks «erinevad modernismid», mille all ta vaatleb väga erinevas vormikeeles teoseid. Selge on, et ka toonane realism polnud enam stalinlik sotsrealism, vaid moderniseeritud, teistsugune realism. Lisaksin ka, et stiili küsimus oli toona kunstis ja arhitektuuris üldse äärmiselt oluline. Stiilivalik, mingis stiilis töötamine oli kunstniku visuaalne manifest, mis juba iseenesest midagi tähendas.
Kuidas on rõhud jagatud selle aja erinevate perioodide ja nähtuste vahel?
Jaak Kangilaski on hoidnud 50-aastase okupatsioonide perioodi käsitlemist tasakaalus, erinevatele selles peituvatele perioodidele, aga ka kunstivaldkondadele ja -nähtustele on püütud anda võrdselt ruumi. Kogumulje oleks kindlasti adekvaatsem, kui esimese osa kõrval seisaks ka teine osa. Olen nõus, et praeguses köites stalinism ehk veidi domineerib.
Mis saab «Eesti kunsti ajaloo» sarjaga edasi?
Kuuenda köite teine osa hõlmab aega 1970–1991. Kuid mitte ainult. Seal on ka mitu kogu okupatsioonide perioodi katvat artiklit, näiteks fotost, kunstikriitikast, restaureerimisest. See köide on praegu töös, palju peatükke on juba valmis, kuid mõnigi oluline ka puudu. Siinkohal peangi seletama, et algselt plaanis olnud 6. köite ühes osas väljaandmine osutus võimatuks, sest tekste kogunes liiga suures mahus. Nõukogude perioodi priviligeerimine teiste ajastutega võrreldes on põhjendatav ka sellega, et kahtlemata oli see aeg, mil võrreldes varasemaga töötas mitu korda rohkem kunstnikke ja loodi hoopis rohkem teoseid, objekte, maju.
«Okupatsioonide aja» 2. osal on kaks koostajat: Jaak Kangilaski ja Sirje Helme.
Siinkohal vabandan lugejate ees viivituse pärast kunstiajaloo selle köite ilmumisel ning ütlen, et paraku lükkub aasta võrra edasi ka Juhan Maiste koostatava 3. köite, valgustusajastut (1770–1840) vaatleva köite ilmumine. Nagu ikka, on põhjuseks kirjutajate hõivatus. Kunstiajaloo kõik osad oleks juba ammu ilmunud, kui autorid saanuks võimaluse kirjutada oma tekste näiteks kaks aastat kestva palgatöö raames. Kõik kirjutajad on ülihõivatud igapäevaametis ja seda muuta pole võimalik. Kuid kunstiajaloo kõik lubatud köited – ja nagu näha, üks koguni lisaks – ilmuvad kindlasti lähiaastatel ära.