Loomaaia uued asukad ootavad külalisi

Täiskasvanud Ameerika piison. Foto: Uwe Gnadenteich

Uued asukad tähendab siinkohal tänavu kevadel sündinud loomalapsi, mitte mujalt kohale toodud loomi.

Kevadine looduse õide puhkemise aeg on rikastanud Tallinna Loomaaeda enam ku 80 uue elanikuga. Eriti hästi lähevad asjad alpinaariumis. «Kitsede ja lammastega meil probleeme ei ole. Paljud teised loomaaiad küsivad neid kogu aeg neid meie käest,» kiitis loomaaia zoo-abidirektor Vladimir Fainštein. Tema sõnul pole asi isegi mitte suurepärases alpinaariumis, mille taolist paljudes loomaaedades pole, vaid eelkõige inimestes.

Alpinaariumi asukatest on järglased nii idakaukaasia kaljukitsel kui ka kohe üle tee asuval läänekaukaasia kaljukitsel. «Dagestani tuur ehk idakaukaasia kaljukits elab rohkem ida pool - Dagestanis, Põhja-Osseetias, osaliselt Gruusias, Tšetšeenias ja Aserbaidžaanis. Läänekaukaasia kaljukits aga elutseb osas Gruusias ja Venemaal,» selgitas Fainštein.

Võhik ei oska esmapilgul neil vahet teha, aga selgub, et emasloomad ja talled ongi üksteisega äravahetamiseni sarnased. Küll aga erinevad üksteisest eri liikide isasloomad, kes on delikaatselt alpinaariumi künka tagumisele küljele tõmbunud. «Mõlemad on suhteliselt haruldased liigid, looduses on ühte pisut üle ja teist pisut alla kümne tuhande. Nii looduses kui loomaaias hoiavad isased emastest ja lastest eemale,» ütles Fainštein.

Järglased on ka ida-sinilambal. Sinilammas on ta Fainšteini sõnul selle pärast, et talvel muutub ta karv selliseks, mis päikese käes paistab täitsa sinine olevat.

Kui mujal valitseb rahu ja vaikus, siis veelindude alal käib kõva kisa ja vilgas tegevus. Paraku on enamus seal askeldavatest lindudest Fainšteini sõnul nii-öelda kutsumata külalised. Otse meie nina alt tõuseb lendu hallhaigur. Huvitav on vaadata küll, aga kui ka nad siin suurema pesitsuskoloonia peaksid moodustama, siis on Fainšteini sõnul asi halb. «Ühe puu ümber tekkis nende pesitsuskoloonia. Lõpuks kuivas puu ära ja mitmekümne meetri raadiuses ei saanud ükski inimene kõndida,» selgitas ta.

Ka varestega on häda, nii nagu igal pool mujalgi. Veelinnud on ka nendega hädas, isegi kui nad oskavad oma munad nii hästi ära peita, et vares neid ei näe. Aga laidudel on täpselt sama häda.

Valgekure puurile on veel täiendav hoiatuslint ümber tõmmatud. Kohe selgub, miks. Nimelt ukerdab tagapool kõrge rohu sees ema valvsa silma all väike kurepoeg, kes ei paista üldse valge. Isaslind aga patrullib võrkaia ääres ja liigub koos aia ääres olevate uudistega, neid hetkekski järelevalveta jätmata.

Nii mõnigi loom vedeleb liikumatult maas, nagu oleks surnud. Ajakirjanik muutub ühe aediku juures isegi pisut murelikuks, aga Fainštein lööb naerdes käega. «Selliseid naljategijaid on meil siin palju. Nendega on nii, et hommikul tuled, siis mõni on pikali maas ja ei reageeri millelegi. Teed talle igasuguseid hääli, aga tema ei liigutagi. Kaamelid teevad mulle regulaarselt seda trikki. Ei aita siin kogemused ega midagi, kogu aeg saan petta,» rääkis Fainštein.

Lõpuks näidatakse meile ka midagi sellist, mis külastajate eest praegu varjule jääb. Nimelt hiid-merikotka vaevalt paari nädala vanuseid poegi. Üks on teistest suurem ja karjub palju kõvema häälega. «See on ilmselt emane. Nendel lindudel on emaslind palju suurem ja võimsam, kui isane. Sellepärast peavadki nad eraldi kastides olema, et üksteisele liiga ei teeks. Meil paljunevad hiid-merikotkad regulaarselt juba kuus aastat,» rääkis Fainštein.

Esimesel aastal panid loomaaia töötajad kotkaste juurde kaamera, et saaks külastajatele tele-ekraanilt kotkapoegade ilmaletulekut näidata. Aga see üritus lõppes mingil põhjusel väga õnnetult. «Nad haudusid kaks nädalat, siis lõhkusid oma munad ära. Siis munes emaslind veelkord, hakkas hauduma ja millegipärast jätsid nad selle kurna ka lihtsalt vedelema,» meenutas abidirektor. Kui kaamera ära koristati, sujus kõik normaalselt.

1. juunil on lastekaitsepäev ja sel puhul on loomaaias hulgaliselt mitmesuguseid erinevaid üritusi.