rakondade huvides on võimalikult palju kohti esinduskogus. Üldjuhul, kuigi valimissüsteemiti erinevalt, on selleks vaja maksimeerida valimistel saadavad hääled. Eestis on nii kohalikel kui riigikogu valimistel kasutusel süsteemid, kus igal juhul on erakondade huvides saada võimalikult palju hääli, sest need kõik lähevad kohtade arvutamisel mingil viisil arvesse. Seega ollakse huvitatud kasutama valimissüsteemi neid elemente, mis suhteliselt mehaaniliselt võivad tuua isegi väikese kasu.
Üks lihtne viis on näiteks võimalikult pikkade nimekirjade esitamine, sest iga hääl, mis ka kõige vähemtuntud kandidaadile antakse, läheb erakonna ühises potis arvesse. Lisame siia ka veel võimalikult palju erakondi, kel on võimalikult pikad nimekirjad, ning saame nn win-win olukorra nii erakondadele kui valijaile. Esimesed suurendavad oma häältesaaki, korjates iga võimaliku kandidaadi kaudu kasvõi üksikud hääled oma kukrusse, teistel maksimeeritakse valik ehk suurendatakse tõenäosust, et suurest kandidaatide hulgast leidub suurema tõenäosusega valijaile kõige meeldivam kandidaat. Selline käitumine peaks seega tagama justkui parima esindatuse valijale. Viimase aja empiirilised uuringud poliitiliste valikute tajumise kohta viitavad aga natuke teistsugustele tagajärgedele.