Mikk Salu: sorry, Kristiina

Mikk Salu Foto: Toomas Huik / Postimees

Loogikas kasutatakse võistlevate väidete kaalumiseks tihti Occami ökonoomsuse printsiipi, vahel kutsutakse seda ka Occami habemenoaks. Keskaegse frantsiskaani munga järgi nime saanud põhimõte ütleb, et kui sa pead valima erinevate seletuste vahel, siis vali kõige lihtsam. Occam ei ütle, et kõige lihtsam seletus on alati tõene, aga üldjuhul (seda kinnitab ka ajalugu) osutub see siiski tõeseks.

Kristiina Ojulandi ja tema vastaste (Andrus Ansip ja erakonna kontor) väidete võistluses jääb Ojuland Occamist lähtudes kaotajaks. Ojulandi pakutud seletus on niivõrd keeruline, eeldab nii ulatuslikku ja paljusid inimesi hõlmavat kaua kestnud konspiratsiooni, et see pole lihtsalt usutav. Hoopis lihtsam ja seega ka tõepärasem on ikkagi teine versioon: Ojuland pettis ja Ojuland valetas.

Kui vaadata Ojulandi väljaütlemisi ja nende muutumist viimase nädala jooksul, siis leiab ka siit vastuolusid, kuidas väljaöeldu ning rõhuasetused on muutunud vastavalt sellele, kuidas on muutunud faktid ja asjaolud. Nii näiteks räägib Ojuland praegu sellest, et tuleb moodustada sõltumatu uurimiskomisjon. Veel eelmisel nädalal oli tema eelistus, et uuriks ikkagi erakond, aga komisjoni liige oleks tema ise.