Periklese-aegse Ateena aastane maksutulu ulatus hinnanguliselt 400–500 talendini. Suurejooneline ehitusprogramm nõudis aga vähemalt 700-talendiseid väljaminekuid. Järjest laiemaks rebenev vahe kaeti valdavalt liitlaste rahaga. Esialgu pärslaste vastu loodud Atika mereliit muutus 5. sajandil eKr tasapisi Ateena impeeriumi tööriistaks ning kui sõjakassa 454. aastal eKr Deelose saarelt «julgeoleku kaalutlustel» Ateenasse üle toodi, ei vaevunud ateenlased isegi enam tseremoonitsema. Siitpeale said ka sõjavägi ja avalik teenistus heldelt raha ning lõpuks maksti lihtrahvale isegi dionüüsiate ja muude karnevalide külastamise eest.
Tellijale
Hardo Pajula: klassikaline kultuuripoliitika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kümmekond aastat hiljem puhkenud Peloponnesose sõda tegi säärasele fiskaalsele ekstravagantsusele kiire lõpu. Kui kaotusest toibunud Ateena mereliidule uuesti elu sisse puhuda üritas, olid tema sõjalised ja rahalised võimalused palju piiratumad. Ateenlased keeldusid aga oma kärbitud tiibadega leppimast ja jätkasid väljamakseid riigikassast sajanditaguses tempos. Pärast lühikest mereliidu liikmetega peetud ebaõnnestunud sõda asutas Eubulos theorikon’i. Otseses tõlkes teatriraha tähendanud kultuurkapitalist maksti edaspidi avalike festivalide, maskiballide, laulu-, tantsu- ja võimlemispidude eest. Paremate ideede puudusel loobiti sealt aeg-ajalt lihtsalt raha rahva sekka.