Päevatoimetaja:
Lomely Mäe

Hardo Pajula: klassikaline kultuuri­poliitika

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Periklese-aegse Ateena aastane maksutulu ulatus hinnanguliselt 400–500 talendini. Suurejooneline ehitusprogramm nõudis aga vähemalt 700-talendiseid väljaminekuid. Järjest laiemaks rebenev vahe kaeti valdavalt liitlaste rahaga. Esialgu pärslaste vastu loodud Atika mereliit muutus 5. sajandil eKr tasapisi Ateena impeeriumi tööriistaks ning kui sõjakassa 454. aastal eKr Deelose saarelt «julgeoleku kaalutlustel» Ateenasse üle toodi, ei vaevunud ateenlased isegi enam tseremoonitsema. Siitpeale said ka sõjavägi ja avalik teenistus heldelt raha ning lõpuks maksti lihtrahvale isegi dionüüsiate ja muude karnevalide külastamise eest.

Kümmekond aastat hiljem puhkenud Peloponnesose sõda tegi säärasele fiskaalsele ekstravagantsusele kiire lõpu. Kui kaotusest toibunud Ateena mereliidule uuesti elu sisse puhuda üritas, olid tema sõjalised ja rahalised võimalused palju piiratumad. Ateenlased keeldusid aga oma kärbitud tiibadega leppimast ja jätkasid väljamakseid riigikassast sajanditaguses tempos. Pärast lühikest mereliidu liikmetega peetud ebaõnnestunud sõda asutas Eubulos theorikon’i. Otseses tõlkes teatriraha tähendanud kultuurkapitalist maksti edaspidi avalike festivalide, maskiballide, laulu-, tantsu- ja võimlemispidude eest. Paremate ideede puudusel loobiti sealt aeg-ajalt lihtsalt raha rahva sekka.

Eubulose-vastased vaatasid seevastu järjest murelikumalt Ateena põhjapiiri poole, kus Aleksander Suure isa Philippos II välispoliitilised ambitsioonid järjest ilmsemaks muutusid. Makedoonia-vastase partei juhi Demosthenese arvates tuli eelisõigus anda stratiotika’le – sõjafondile. Ateena kultuuripoliitika põhijooned kujunesidki 4. sajandi eKr teisel poolel sõja- ja rahuparteide omavahelises võitluses. Theorikon pidi ateenlasi hoidma tagasi tulipäistest sõjalistest seiklustest ning leevendama alamrahva loomupärast sõjakust. Demosthenese arvates ei lasknud aga pidev pidutsemine ateenlastel märgata Philipposest lähtuvat ohtu ning pani neid sõjalise võimekuse arendamise asemel tegelema kergemeelsete meelelahutustega. Kahe partei vahelise võitluse ägedusest annab tunnistust seik, et ühel hetkel ähvardas Eubulos surmanuhtlusega kõiki neid, kes tahtsid stratiotika theorikon’ist ettepoole asetada.

Tagasi üles