Unustatud hinged unustatud kalmistutel

Kilgimäe ehk Kallikumäe kalmistu Võnnu külje all. Foto: Margus Ansu

Viltu vajunud vanad uhked raudristid, kõrge hein, võsa või lausa mets – sellised on Tartumaa neli unustatud surnuaeda. Mõni aasta tagasi oli samasugune viieski, Sikamäe kalmistu, millest Tilga küla rahvas on nüüd jälle südamliku koha teinud.

«Kusagil siin peab see koht olema,» kinnitab Võnnu koduloouurija, elupõline õpetaja Tiiu Meerits ja kahlab Võnnu külje all Kilgimäel läbi kõrge heina metsa. Igal pool on vaid suured puud. «Taevake, kas tõesti on siin kõik siis nii suurde metsa kasvanud,» ohkab ta.

Koht, Kilgimäe ehk Kal­li­ku­mäe kalmistu, on siiski alles: kuusejussidega kaetud väiksel lagendikul torkab esmalt silma hosta ja väike hauakivi. Platsi teises servas seisab lihtne valge rist. Puu otsas ripub suur veepudel, puu all on põlenud kalmuküünlad.