Avatud ühiskond Euroopas ja tema vaenlased: kommunismi lõpust kapitalismi kriisini

Postimees.ee toob lugejateni Briti ajaloolase ja politoloogi Timothy Garton Ashi ettekande XIV Avatud Ühiskonna Foorumil.

Alustuseks tahaksin mainida Eesti kõige suuremat saavutust viimase 20 aasta jooksul - see on nimelt asjaolu, et Eesti on loonud omale nii Euroopas kui ka mujal maailmas väga tugeva brändi. Ning kui liita see tugev Eesti bränd tugeva avatud ühiskonna brändiga, saame superbrändi.

Oma tänases kõnes tahaksin esiteks rääkida Euroopa avatud ühiskonna (EAÜ) 4 tunnusest, mis on välja kujunenud 1989ndast aastast saati. Teiseks vaatleksin praegust kriisi ja kuidas see neid nelja tunnust mõjutab ja mida peaks ette võtma.

Esiteks, tekkis EAÜga koos mittevägivaldse revolutsiooni idee, 20 aastat tagasi oli see midagi täiesti uut ajaloos ja seda on väga raske saavutada. 1989. aastal tekkis uus revolutsiooni mudel ja kui me tänapäeval räägime kõik rahumeelsetest revolutsioonidest, siis enne seda oli see paradoksaalne mõiste. Kui 1989 räägiti Prahas sellest, et revolutsioon võiks olla rahumeelne, siis Eesti laulev revolutsioon oli juba selle idee musternäide. See idee, et rahvas tuleb tänavatele ja avaldab riigile survet, et too läbi kompromissi oma eesmärke saavutaks oli uudne. Muidugi oli selle ilminguid ka varem, kuid mitte nii ulatuslikult, kui 1989. aastal. Teiseks, EL on ajaloos uudne nähtus - hegemooniline impeerium, millesarnast pole enne nähtud. Sest et EL ju tegelikult on impeerium, suur osa põhilistest poliitikatest ja seadusandlikest suunistest tulevad koondatud võimult. Kuid see võim pole hegemooniline, ei ole tegemist ühe ainsa võimuga. Pigem on isegi väikeriigid üleesindatud, kui võrrelda neid suurriikidega ja arvestada suurusjärke ja majanduslikku võimsust. Kolmandaks, on avatud ühiskond, kui avatud kogukondade kogumik, mis on pluraalne ja mitmekesine. Tänapäeva Euroopa pole see, mis ta oli 20 aastat tagasi. Kui 1989. aastal räägiti EAÜ kolmainsusest (demokraatia, turumajandus ja kodanikuühiskond), siis tagasi vaadates oleks see pidanud olema n.ö. kuusainsus. Et ühiskonnad oleks tõeliselt avatud, on vaja veel kolme elementi: õigusriiki, meediat ja head juhtimist (good governance). Nii õigusriigi põhimõte, kui ka meedia osa ühiskonnas on saanud liiga vähese tähelepanu osaliseks. Esimese puhul oleks vaja riigile tugevat raamistikku, sest et juba John Locke ütles, et pole vabadust ilma seadusteta. Mis puudutab meediat, siis peab see olema iseseisev, mitmekesine, elav, kritiseeriv ja nii täpne ja õiglane, kui vähegi võimalik. Ma ei tea, kuidas on Eestis hea juhtimisega, Eestit on palju kiidetud e-riigi pärast, kuid üldiselt on endistest nõukogude maades tohutuks probleemiks täielik valitsuse saamatus, mida kroonivad ebatõhusus ja korruptsioon.

Mis puudutab demokraatiat, kapitalismi ja selle erivorme, siis peale vaba turu peavad ühiskonnas olema ka ühiskondlik õiglus ja vähemalt minimaalne heaolu tase. Peale vabaduse peab olema ka võrdsus ja solidaarsus. Ma arvan, et sotsiaalne turumajandus on termin, mis on sine qua non.

Kui parafraseerida Winston Churchilli kuulsat tsitaati, siis arvan, et praegu on meil tegemist kõige hullema Euroopaga, mis võib olla, kuid siiski on see parim Euroopa kõigist neist, mida on juba proovitud. Sellegipoolest on Euroopa ja eriti ka just Balti riigid nüüd silmitsi kriisiga ja vaatame, mis on selle mõju avatud ühiskonnale.

1989. aastal valitses Poolas, Saksamaal, Ungaris ja Tšehhi Vabariigis (ehk ka Eestis) teatud fukuyamaism. Idee, et kui ollakse ELis ja NATOs sees, siis kõik olekski korras. Iroonia seisneb siin selles, et niipea, kui ELi saadi, siis tuli jälle uus kriis ja tõepoolest kõik pole enam korras. See on ikka see sama tormine meri ja stressitaluvust testitakse pidevalt. Kui vaadata eeltoodud tunnuseid tagurpidises järjekorras, siis kõigepealt räägiks erinevatest demokraatia ja kapitalismi mudelitest. Minu meelest on absurdne väita, et aasta 2009 on kapitalismile sama, mis 1989 oli kommunismile. Praegu on tõepoolest tegemist suurima kriisiga 70 aasta jooksul, kuid probleem on pigem selles, et otsitakse ühtset lahendust funktsioneeriva majanduse ja kapitalismi saavutamiseks. Lahendust, mida saaks riiulist võtta ja hõlpsalt paigaldada. Seda kutsuti neoliberalismiks ja Washingtoni konsensuseks, millest räägiti palju 1990ndatel aastatel. Kuid kui võrrelda kapitalismi ja kommunismi, siis esimene neist on pluraalne ja teine singulaarne. Oxfordis on uurijad välja toonud kolm erinevat Euroopa kapitalismi tüüpi ja selle mitmekesisus ongi üks suuremaid tugevusi. Põhiline on see, et iga riigi ja olukorra jaoks on erinev lahendus, ei ole üht konkreetset mudelit, mis kõikjal toimiks.

Globaalse turu kriis tuli sealt, kus tema n.ö. kodu on. Kui vaadata tänase ettekande pealkirja, siis otsime kõige suuremat vaenlast, kuid tegelikult on see ju kõige suurem kapitalist ise. Kriis ei tulnud väljaspoolt, vaid seest, otse finantssektorist, ning mina arvan, et siin on valusaid õppetunde regulatsiooni kohta, kuid ka kapitalistlike väärtuste kohta. Ei ole üht konkreetset lahendust ka, mis aitaks kõiki riike. Pigem oleks vaja mõelda põhiideedele, mis aitaks kaasa informeeritud mõtlemisele. Kui võtta näiteks Ludwig Earharti klassikalised printsiibid vabadus, kord ja vastutus, siis sotsiaalne turumajandus vajab kõiki kolme. Vabadus peab olema nii turul, kui tegijatel, korra eest peab vastutama seadus ja vastutust peab kandma ka kapitalist. Ta peaks mõtlema natuke laiemalt, kui vaid sellele multimiljonilisele aastalõpu palgalisale. Oluline osa edasises arutelus võiks olla ka eetosel ja jätkusuutlikul majanduskasvul.

Avatud ühiskonna jaoks on tegemist raske ajaga ja kiusatus populismi langeda on suur, nagu oli ka 1920ndatel aastatel. Kuid on üks spetsiifiline probleem, mida olen märganud üle terve meie maailmajao ja seda võib vaadata, kui surnud ringi. Tegemist on süüdistamisega ja tihtipeale langevad selle ohvriks vähemused. Tagajärjeks on nende järjest suurem eraldatus ühiskonnas. Kindlasti on iga riigi puhul olukord erinev, kuid lääne-Euroopas on asi kõige hullem. Viimase 20-30 aasta jooksul on toimunud tohutu sisseränne Marokost, Alžeeriast, Türgist, ning Ühendkuningriigis eriti Pakistanist ja Indiast. Suur osa sisserännanutest on moslemid ning väike vähemus ka äärmuslikud islamistid, kes päris kindlasti on avatud ühiskonna vaenlased. Kuid ohtlik on ka olukord, mis ümbritseb EP valimisi, kus näeme kuidas ksenofoobsed erakonnad leiavad järjest rohkem toetust. Inglismaal on näiteks Briti Rahvuspartei, mis saab koha Parlamendis ja seega ka igalt maksumaksjalt Parlamendi kaudu rahalist toetust. Hiljuti Tšehhi Vabariigis viibides nägin nende Rahvuspartei telereklaami, kus nad kutsusid inimesi üles leidma «lõplikku lahendust mustlaste probleemile»! Selliste probleemide lahendamine on võimalik vaid riiklikul tasandil, mitte EL tasandil. Sest et inimene tunneb ennast eelkõige koduselt riigis, mitte ELis ja integratsiooniks on vaja tugevat riiklikku raamistikku. Siin on võtmesõnadeks kodakondsus ja kodaniku kaasamine. Kui vaadata Londoni ja Madridi rünnakute kordasaatjate taustainformatsiooni, siis on seal väga palju näiteid ühiskondlikust eraldatusest. Kuid riik saab ainult ehk poole sellest ülesandest täita, ülejäänud on ühiskonna enda teha.

Kui vaadata praegu seda mittehegemoonilist impeeriumi, siis on kindlasti täheldada entusiasmi raugemist. Olukord valimisteaktiivsusega on Ühendkuningriigis halb, kuid Eestis veel hullem. Mis siis on probleem? See, kuidas ELi edendatakse on ju oma vormilt kõikjal sarnane - olime halvas olukorras ja EL on parem, see on lahendus. Igal riigil oli oma erinev halb olukord. Esimene probleem on see, et reaalsus väga tihti ei vasta ootustele ja teine on see, et Euroopa on oma edu ohver. Samuti on tunda laienemisväsimust, nii EL kui ka kandidaatriikide poolt, kuid see on EL tulevikku arvestades väga suur probleem. Need riigid muutuvad n.ö. halliks tsooniks, mida võivad mõjutada jõud, mis ELi jaoks ei ole positiivsed.

Ning lõpuks rahumeelsest revolutsioonist - me ei tohi jätta demokraatia edendamist ainult Washingtonile, eriti arvestades seda, kuidas George Bush seda tegi. Me peaksime ühiskonnas rohkem rõhuma õigusriigi ideele ja meedia korrastamisele, selle asemel et inimesi ainult valima õhutada. On vaja ka realismi kõrvutada idealismiga, saada aru sellest, et näiteks Hiinast ja Venemaast ei pruugi kunagi saada selliseid ühiskondi, nagu on Euroopas.

Kuid minu meelest kõige olulisem on see, mida me järgmise 10 aasta jooksul peame tegema - EL peab kujundama välja ühtse välispoliitika. On järjest rohkem selge, et ükski võim Euroopas pole piisavalt tugev, et oma huvid üksi endale välja võidelda. On vajakogu Euroopat, kui kriitilist massi, et meie ühiste väärtuste eest seista. Kui 1989 oli päevakorras vabastamine ja ühendamine, siis nüüd on selleks Euroopa ja avatud ühiskonna defineerimine aina muutuvas maailmas.