Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/21/6362579t1h2d39.jpg)
/nginx/o/2011/03/22/542966t1h4d7d.jpg)
«Aeg on Eesti kultuuri esindamisele välismaal uus lehekülg pöörata,» põrutab pärast tänavuse Veneetsia biennaali külastamist ja seekordse Eesti väljapaneku nägemist Mark Soosaar (Pärnu uue kunsti muuseum).
Avastasin Veeneitsi kümmekond aastat tagasi. Ning armusin nii saatuslikult, et pole ühelgi aastal jätnud kaunitari külastamata. Sugugi mitte kanalite ja laulvate gondoljeeride, vaid üleilmsete kunsti- ja arhitektuuribiennaalide pärast. Leiavad need aset vaheldumisi, kunst paaritutel ning ehituskunst paaris aastatel. Alati on mind jälitanud väikerahvale omane lootus, et ükskord hakkab ka Eesti kunstitaim selles enam kui saja riigi lilleklumbis eredalt välja paistma, ent pea iga kord on tulnud vähem või rohkem pettuda. Mõneti ka sel nädalavahetusel avatud 55. kunstibiennaalil «Entsüklopeediline palee».