Indrek Teder: lapsel peab olema tulevik!

Õiguskantsler Indrek Teder (vasakul) ja õiguskantsleri büroo laste õiguste osakonnajuhataja Andres Aru. Foto: Andres Haabu

Õiguskantsler ja laste ombudsman Indrek Teder naaseb nelja kuu järel pärast rasket haigust esmaspäeval tööle, kuid oma esimese intervjuu andis ta mõni päev varem ja seda koos laste õiguste osakonna juhataja Andres Aruga.

Võib öelda, et paljud lapsed pole Eestis kunagi nii hästi elanud kui praegu – nad reisivad maailmas, koolid on ilusad, isad tegelevad lastega rohkem kui varem. Lõpetades sellega, et uus lastekaitseseadus hakkab lõpuks piirjooni võtma, mis annab lootuse, et keerulisemaid probleeme hakatakse süsteemsemalt lahendama. Aga võib öelda ka vastupidi: rääkida sellest, kuidas igal aastal saavad tuhanded lapsed täiskasvanuks ja neil on kehvad väljavaated tulevikuks, sest nende eluolu on olnud kitsas, nende võimalused pole olnud niisugused, nagu me sooviksime. On kasvanud lausa põlvkondi, kellel ei ole hästi läinud. Kust otsast teie alustaksite?

Indrek Teder: Mina olen positiivne inimene. Asjad lähevad ikka paremini, ka selle kahe aasta jooksul, mil meil on laste ombudsman, on läinud paremaks. Suured muutused võtavad aga aega ja alati on probleemid – see on jumala selge. Mõtleksin natuke filosoofilisemalt. Tegelikult on üks lai teema ja see on riigi igikestvus - meil peab olema pika riigi mõõde. Kui sageli inimesed mõtlevad vaid ühele aastale, neljale aastale, aga tegelikult on vaja mõelda kümnele ja veel rohkemale aastale. Lastele on vaja igikestvat riiki. Inimesed peavad olema oma riigis kindlad ja nad peavad tulema koos lastega tagasi Eestisse.

Kui teamegi parimal moel, mida teha, et lastel oleks parem elu, jääme vähese raha lõksu. Samas raha võib soovi korral ikka leida, kuid mõtteviisi, arusaamade muutus võtab hoopis enam aega.

Kui lõpuks saadakse aru, mis on oluline, siis tulevad ka muutused – see on eriti tähtis.

Andres Aru: Me ei tohi vaadata lapsi kui kedagi, kelle peale peame sotsiaalsfääris palju kulutama. Lapsed on pigem investeering ja see on riiklikult oluline küsimus, et igas lapses nähakse suurt väärtust. See ei ole küsimus valimisest valimiseni, vaid ongi pikem perspektiiv, 10-20 aastat.

Teie mulluses laste vaesuse uuringus olin natuke pettunud, sest sealt ei leidnud midagi uut, mida ei teadnud ning teisipidi läks liialt lendu see, et 40 000 last on näljas. Päris nii see ju ei ole, niipalju meie sotsiaalsüsteem toimib, et enam-vähem on kõht täis kõigil lastel.

AA: Seda küll, aga kui seda ülevaadet lugeda, siis me pole kirjutanud, et 40 000-50 000 last on näljas. Ülivõrdelised ja kerged järeldused on tulnud hiljem inimestelt, kes seda on tõlgendanud. See oli ülevaade, mis põhines statistikaameti andmetele, mis näitas, et 18,6 protsenti lastest ehk peaaegu viiendik elab alla absoluutse vaesuse piiri. See tähendab, et neil lastel pole kõik arenguks vajalikud tingimused tagatud. Ma ei taha öelda, et vaesus on ainus probleem, miks lapsed kannatavad. Sama tähtis on, et vanemad täidaksid oma hoolsuskohustust. Meil on palju selliseid vanemaid, kes seda mingil põhjusel ei tee. Näiteks need, kes on elu sunnil läinud välismaale tööle ja lapsed on siia jäänud. Lastele on pandud selline vastutus, mida nad ei peaks kandma. 12- ja 7-aastast ei saa üksi siia jätta.

See probleem on teada, aga ei paista selget ja üldist kava, mida teha, kui lapsed jäävad üksi koju?

AA: Siin polegi lihtsat lahendust. Kui sissetulekut pole ning töökoht on võimalik leida välismaal, siis me ei saa neid inimesi kuidagi süüdistada. See on paratamatus.

Millised peaksid olema vanemate, kohalike omavalitsuste kohustused, et lapsed üksi poleks?

AA: See on vanemate hoolsuskohustuse osa. Nad peavad leidma lahenduse. Kas võtavad lapsed välismaale kaasa, kui lähevad pikemaks ajaks või korraldavad nii, et üks vanematest töötab välismaal ja teine hoolitseb laste eest. Hoolitsus ei ole ainult raha, mis pangakaardi peale saadetakse. Kõik alaealised vajavad, et vanem on alati toeks, suunamas ja kasvatamas. Igal lapsel on õigus hoolitsusele. See kõlab loosunglikult, aga see on see, mida on mõeldud vanemliku hoolitsuse all. Neil juhtudel pole küsimus vaesuses, kuid lastele pole tagatud arengukeskkond. On veel hulk vanemaid, kes pole ei välismaal ega ole ka vaesed, aga lihtsalt mingil põhjusel ei hoolitse piisavalt oma laste eest.

Põhjalik ja kriitiline analüüs valmis teil asenduskodude kohta. Viitate seal, et asenduskodu pole lapse jaoks parim võimalus, vaid laps vajab omaenda peret.

AA: Esimene eesmärk peaks olema see, et võimalikult vähe lapsi peaks oma vanemate juurest kuhugi ära minema. On aga selge, et igas riigis on peresid, kus lapsel pole turvaline kasvada.

Loomulikult ei saa ükski asutus asendada peret. Ükskõik kui peresarnaseks me tingimused teeme, ei ole see pere. Asenduskodusid, ka peremajadega, kus kasvatajad käivad vahetustega tööl, on valdav enamus. On mõned asenduskodud, kus on suudetud minna perevanema süsteemile. See tähendab, et on ema, kes töötab 20 päeva kuus ja tädi, kes 10 päeva. See on loomulikult parem variant, kui on viis kasvatajat, kes käivad vahetustega tööl.

Parim variant oleks, kui neile lastele leiduks pered - kas lapsendajad, eestkoste- või hoolduspere -, kus on konkreetsed inimesed, kes võtavad lapse eest vastutuse.

Lastel on võimalik teie poole otse pöörduda – neid pöördumisi pole vist veel väga palju olnud?

AA: Eelmisel aastal pöördus kümme last, aga aasta tagasi vaid kolm. Enamasti on nende mured seotud kooliga: näiteks, et ühel nädalal või päeval on liiga palju kontrolltöid. Üks küsis, kas tohib minna tundide ajast õpetajaid avalikule meeleavaldusele toetama. Ka esseedes, mida lapsed meile on kirjutanud, paistab koolikoormus, pinge, hirm läbikukkumise ees, hirm vanematele pettumust valmistada. Lapsed elavad väga üle, mis koolis toimub.

Ühed lapsed kukuvad koolist välja, loobuvad pingutamast, neis ei ole nende erilisust üles leitud, et neid innustada. Teisi koormab edukultus. Mis sõnumi peaksime sellest välja lugema?

AA: Sõnum võib olla, et tuleb rohkem tähelepanu pöörata laste õnnestumistele kui ebaõnnestumistele. Nii kodus kui ka koolis lapsi, et hirmu ebaõnnestumise ees vaigistada.

Mis teeb teie meelest lapsepõlve õnnelikuks?

IT: Lapsel peab olema tulevik!