Nagu kõigil riikidel, on ka Eestil tungiv riiklik huvi piiri vastu, mis on selgelt maha märgitud ning mida tunnistavad püsiva ja õiguspärasena nii rahvusvaheline kogukond kui ka vahetud naabrid. Kuid erinevalt paljudest riikidest on Eestil sama tungiv riiklik huvi kindlustada, et ükski piirileping ei rikuks 1920. aasta Tartu rahulepingu põhimõttelist olemust, mis on terve riigi sünnitunnistus. Samuti on Eestil huvi kindlustada, et ühelgi riigil ei oleks lubatud pärssida Eesti suveräänset õigust lisada sellise piirilepingu ratifitseerimisotsusesse selgitus, mis täpsustaks uue lepingu seost Tartu rahulepinguga.
Paul Goble: «uus leping ei tähenda...»
Eestile on kasulik piir, mida tunnistavad õiguspärasena kõik naabrid, sealhulgas Venemaa, sest see võimaldab Eestil näha omariikluse tulevikku palju kindlamalt. Nii EL kui ka NATO seadsid piirikonfliktide puudumise liitumise eeltingimuseks. Mõlemad organisatsioonid nentisid, et Eesti on andnud oma panuse saavutamaks Moskvaga kokkulepe idapiiri küsimuses, millele Venemaa valitsus paraku sama tarmukalt ei vastanud. Seetõttu piirileppe puudumine ei takistanud Eesti liitumist. Ent kumbki organisatsioon ei ole soovinud praeguse lahenduseta olukorra jätkumist.
Aga Eestil on ka sama tungiv huvi tagada, et hooletusse ei jääks ülejäänud kaks olulist riiklikku huvi. Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Eesti praegune poliitiline süsteem on edukas seepärast, et selle alus on põhimõte, et Eesti on de jure olnud riik alates 1920. aastast, isegi kui Moskva ei andnud vahepeal võimalust olla de facto riik.