/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2009/06/26/198954t1hdc55.jpg)
«Kas teie julgete käe oma kuninganna külge panna?» küsis kuninganna Anna. «Madame, ma olen kuninga ustav alam, ja kõik, mis Tema Majesteet käsib mul teha, seda ma ka teen.»
Tellijale
Urve Eslas: lojaalsusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lojaalsus, nagu seda nähti Dumas’ «Kolmes musketäris» 17. sajandi Prantsusmaal, erineb tähendusest, mida antakse lojaalsusele Euroopas neli sajandit hiljem. Muutunud on mõiste sisu nii demokraatlikus kui turumajanduslikus mõttes. Kuid 1908. aastal raamatus «Lojaalsuse filosoofia» Josiah Royce’i kirjeldatud arusaam lojaalsusest kui põhilisest inimese väärtusest, millele tuginevad kõik teised, seob end ka tänapäeval inimese assotsiatiivses maailmas kokku truualamlikkuse ja üllusega. See loob eetilisi paradokse: kas olla lojaalne tõe kiuste (paradoks ühiskondlikus plaanis) või kas olla lojaalne hoolimata tööandja ebalojaalsusest (paradoks turumajanduslikus plaanis).
Kui räägitakse mõiste muutumisest, peetakse tavaliselt silmas keelelist ühiskondliku konteksti muutumist, mis mõistele sisu annab. Kõige hõlpsam on seletada lojaalsuse mõiste muutumist, vaadates, kuidas on muutunud selle vastandid.