Kastivälise detektiivi veenev võidukäik

Indrek Hargla Foto: Andres Haabu

Hea tuttav küsis kord, miks pidi Hercule Poirot just belglane olema. Ega ma osanud toona midagi põhjapanevat vastata: mühatasin lihtsalt, et belglasest peategelane andis Agatha Christiele võimaluse jälgida briti ühiskonda eemalt. Ja mõistagi võis Poirot olla neutraalne, kuulumata ühtegi kasti.

Kui lugeda apteeker Mel­chiori lugusid, siis võib-olla oli mul Poirot’ ja Christie suhtes isegi õigus. Nimelt selles, et hea detektiiv peab kuidagi ülejäänud ühiskonnast eristuma, mis ei lase tal muutuda kellegi või millegi suhtes erapoolikuks. Samas võimaldab erapooletus suhelda kõigi ühiskonna kihtidega. Toogem veel näide tänavu taas Tallinna kirjandusfestivali külastava Jason Goodwini Yaşimi lugudest. 19. sajandil tegutsev Yaşim on eunuhh, mis lubab tal liikuda nii sultani haaremis kui ka Istanbuli põhjakihis.

Apteeker eunuhh ei ole, kuid tema iseäralik amet lubab Melchiorilgi keskaegses Tallinnas igal pool liikuda. Melchior on muidugi oma tsunfti esindaja, kuid samas on tema ametivendi linnas vähe (kui üldse). Ühelt poolt suhtleb Melchior kõrgete toomhärradega, teisalt, oma naise Keterlyni kaudu aga eestlaste, põlisrahvaga. Toomhärra kaitse võimaldab tal tungida ka Pirita kloostrisse, kuhu ilmikud naljalt ei pääse.