Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Tiit Karuks: meist väiksemad, aga mängumehed

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Tiit Karuks mikrofoni ees.
Tiit Karuks mikrofoni ees. Foto: Marina Puškar

Meil on korrutatud nagu mantrat, et Eesti on väike, iive negatiivne, täies tööjõus inimesed siirduvad välismaale. Jah, kuulume oma 1,3-miljonilise elanikkonnaga tõesti väikeriikide hulka. Ent toon vaid mõne näite meist väiksema elanike arvuga Euroopa riikidest: Montenegro (umbes 625 000), Luksemburg (pool miljonit), Island (318 000).

Rääkimata Atlandi ookeanis, laias laastus poolel teel Norrast Islandisse paiknevaist Fääri saartest (pisut alla 50 000 elaniku), mis on küll Taani hallata, ent neil on oma lipp, vapp ja keel, parlament ja valitsus. 19 000 elanikuga pealinnas Torshavnis tegutseb ülikool. Fäärlased tulevad toime, elustandard on vähemalt Taani tasemel. Fääridest mu järgnev jutt ongi.

Norras räägitakse fäärlaste kohta mitte just väga sõbralikku lugu: kui viikingid asunud mandrilt pikale mereteele, jõudnud Islandile vaid tugevamad ja ettevõtlikumad. Laisemad ja nõrgemad jäänud pidama Fääridel. See selleks, tegelikult elavad Fääridel tugevad, vintsked ja samas väga sõbralikud inimesed. Kliima pole kaugeltki kiita: lõõskavad tugevad tuuled, pidevalt sajab vihma, õhutemperatuur tõuseb kahekümne plusskraadi kanti vaid mõnel päeval maikuus. Kui 2011. aasta juunis Eesti jalgpallikoondisega Fääridel viibisin, oli Eestis kolmkümmend, sealmail vaid kuni kaheksa soojakraadi. Mängupäeva ilmestasid vihmahood.

Märksõnad

Tagasi üles