2012. aasta küsimus: miks Eesti inimesed järsku lahkuma hakkasid?

Illustratsioon: Allikas: statistikaamet, rahvastikuregister

Eesti inimeste lahkumine välismaale sarnaneb trendidega naabrite juures. Lätist ja Leedust on palju räägitud, aga sarnased negatiivsed väljarände mustrid on ka Rootsis ja Soomes. Midagi ootamatut ja halba juhtus Eestis aga 2012. aastal  kui Eestist lahkumine järsku kahekordistus. Selget seletust sellele aga pole.

Inimeste Eestist väljarändamise numbrid, väljarändajate taust, nende elukoht Eestis, sugu, vanus ja haridustase, lubavad teha kaks järeldust. Ühe hea ja ühe halva. Hea, kui nii võib öelda, on see, et neis andmetes ei ole midagi erilist. Eesti ei torka teiste riikidega võrreldes kuidagi silma. Vanuse, soo, hariduse ja päritolu põhjal on Eestist väljarändamine samasugune nagu Lätis, Leedus, aga samasugune ka Soomes, Rootsis või Norras. Ainuke erinevus on intensiivsuses. Meilt läheb ära vähem kui Lätist ja Leedust, aga rohkem kui Soomest, Rootsist ja Norrast, kuigi ka neis viimases kolmes on oma kodanike rändesaldo negatiivne, see tähendab et ära läheb rohkem kui tagasi tuleb.

Meediapildi järgi tundub vahel, et kui Eestist minnakse, siis rohkem maakohtadest ja väikeasulatest. Statistikaameti eile avaldatud andmed seda aga ei kinnita. Minnakse igalt poolt. On küll muidugi erinevusi. Näiteks kui Tallinnast läks eelmisel aastal välismaale 5 inimest 1000st ja Pärnust 8 inimest tuhandest, siis vahe on muidugi olemas, aga nagu ka statistikaameti rahvastikuosakonna analüütik Alis Tammur viitab, pole suures pildis siiski vahet. Pigem asi selles, et mõnes väiksemas külas või vallas, kus kõik kõiki tunnevad, paistab see paremini välja, samas kui Tallinnast välismaale tööle-elama minnes seda lihtsalt ei märgata – linn on niikuinii rahvast täis. Samasugusele erisusele meediapildi ja tegelikkuse vahel juhtis tähelepanu ka professor Ene-Margit Tiit. Näiteks kui lehtedes ja televisioonis on ebaproportsionaalselt palju juttu eestlastest Hispaanias, siis tegelikkuses Hispaaniat pildil pole. Konkurentsitult esimene on Soome, kuhu läheb rohkem kui pool Eestist väljarännanutest, juba suurusjärgu võrra vähem järgnevad Suurbritannia, Rootsi, Venemaa, Norra.

Kõigist neist andmetest tuleneb aga ka üks halb uudis. Nimelt, kuna rändeandmed ei too välja konkreetseid eripärasid olgu siis regionaalseid, hariduslikke või muid, pole olemas ka ühte, ainust ja kiiresti toimivat lahendust, et rännet aeglustada. Pole sellist regionaalpoliitilist, sotsiaalpoliitilist või majanduspoliitilist lahendust, mis lühikese aja jooksul muudaks eesti rändesaldot meie jaoks soodsamas suunas. Meie eeskujudeks olevad Soome ja Rootsi demonstreerivad tegelikult samasugust rändemustrit. Nagu Eestistki, lähevad ka sealt peamiselt nooremad ja tööealised inimesed (vanuses 20-40 aastat), nagu Eestiski lähevad nad sinna, kus elu parem ja palgad kõrgemad.

Hiljuti Tallinnas toimunud rändekonverentsil viibinud Soome eksperdid rääkisid sellest, et kui Eestis kurdetakse selle üle, kuidas Eesti arstid lähevad Soome, siis Soomes on omakorda teemaks see, kuidas Soome arstid lähevad Rootsi ja Rootsis omakorda, kuidas nende arstid lähevad Norrasse.

Norras ongi viimase paari-kolme aasta jooksul küllalt palju kirjutatud ja räägitud sellest, kuidas Rootsi noored neile tööle tulevad. Paar kuud tagasi märtsi alguses hoiatas isegi Næringslivets Hovedorganisasjon (Norra vaste tööandjate keskliidule) juht Dag Aarnes, et Norra ei suuda vastu võtta nii palju Rootsi ja Poola immigrante. Aarnes viitas seejuures Norra migratsiooniametile, kes eeldab et igal aastal tuleb Norrasse umbes 50 000 Euroopa Liidust pärit immigranti, neist omakorda 20 000-30 000 on pärit Rootsit. Tegelikult võib igaüks, kes Norrat külastab ka ise selles veenduda, näiteks Oslo kesklinna kohvikutes, restoranides, McDonald’sites ja Burger Kingides teenindajate omavahelist vestlust jälgides kuulebki rootsi keelt rohkem kui norra oma. Norra suurima ajalehe Aftenposteni eelmisel aastal tehtud küsitlus noorte rootslaste seas, miks nad Norrasse tulevad, andis järgmised tulemused: 48 protsenti vastas, et parem palk, 31 protsenti, et kodumaal pole piisavalt töövõimalusi ja 11 protsenti, et otsivad vaheldust. Tuleb väga tuttav ette ka Eestis…