Viimane monogaamlane otsib õnne

Hanna-Liina Võsa mängis ja laulis ning aitas nii lavastada kui ka kirjutada teksti ja muusikat. Foto: Rainer Ojaste

Kristiina Ehini 2011. aastal ilmunud samanimelise raamatupaari luule- ja proosatekstidele toetuv monomuusikal sündis lauljatari ja näitlejanna Hanna-Liina Võsa ning pianist Kristjan Randalu ühise heliloominguna.

Lavastuse tarbeks kirjutatud muusika toetab peategelase romantilist natuuri, andes unistustele helisevad tiivad ning vaikides äkki dramaatilistel hetkedel. Oskuslikult on kombineeritud muusikalise saatega ja saateta kõneteksti ning laule. Kujunduses oli valitud minimalistlik lahendus – ilmselt ainuõige, sest nii kirevas jutustuses jätkus värve vaataja-kuulaja fantaasia toitmiseks piisavalt.

Hanna-Liina Võsa kannab monolavastuse kenasti välja, pannes etenduse lõpu eel end pika, nii muusika kui sõnadeta pausiga proovile. Paus kandis, ja kandis ka kogu lavastus, seda kinnitas ka etenduse lõpu soe aplaus.

Kui hinnata lavastuse komponente eraldi, soovitaksin parandusi eelkõige teksti puhul. Proosakogumik «Viimane monogaamlane» koosneb erinevaist juttudest terve hulga kummaliste tegelastega. Lavastuse tarbeks oli peategelaseks valitud õnne ja armastust otsiv naine, sarimonogaamlane, kel meestega, või õigemini meestel temaga, just kõige paremini vedanud ei ole.

Ajudeta teadlane

Etendus algas sealtsamast, kust samanimeline jutukogu. Teadlase naine avastab, et on saanud endale meheks «ajudeta jõmmi», sest too teadlane lülitab end kodus totaalsele lõõgastusrežiimile ega räägi naisele oma tööasjust ega muust süvenemist nõudvast, küllap oletades, et naisele ei paku need teemad huvi. Alahinnatud ja meeleheitel naine teeb katset mehe ajusid hävitada, sest milleks need, kui too neid naisega suheldes ei kasuta.

Siiski selgub, et mehe mõistus päästab naise elu. Oma saatusega leppides peab naine õppima armastama just seda osa mehest, mis tundus talle algul vastumeelne, ja sallima sedagi, et mehe parimad omadused avalduvad väljaspool kodu. Selline armastus nõuab üüratut usku, mida naine treenib vee peal käies.

See värvikas mõistujutt sobib lavastuse selgrooks suurepäraselt, andes hea häälestuse ja suuna. Järgmine lugu hullust naisest, kes tahtmatult oma järjestikustel abikaasadel käed otsast ära hammustab, klappis oma absurdsuses eelmise loo jätkuks.

Liiga palju kujundeid

Edasi läks asi paraku hägusemaks. Kristiina Ehini teostepaarile «Viimane monogaamlane» (eriti jutukogumikule) on ette heidetud eklektikat ja liigset kujundiküllust, sama häda kippus kummitama ka lavastust. Uusi teemasid ja detaile tuli üha juurde, nii tekkis kuulaja tähelepanu ülekoormamise oht.

Lavastuse kui terviku selguse huvides tulnuks ehk vähem teksti jutukogumikust otse üle võtta, valides sealt üksnes peateema ja sellega tihedamini seostuvad nüansid. Vajaduse korral võinuks puuduva osa uue tekstina juurde kirjutada, seostades omavahel juba käsitletut, uusi teemasid lisamata.

Kui lavastuse kandvaks ideeks on vajadus leida enda kõrvale keegi, kes armastaks sind niisugusena, nagu sa oled, ja toetaks sinu eneseteostuspüüdeid (raamatus ja lavastuses väljendatud abieluna endaga), ning Selle Õigena oli mõeldud aedniku kuju, siis päris üheselt mõistetavana see ei mõjunud.

Erinevate meeste ja detailide rohkuse tõttu jäi pigem häiriv mulje peategelasest kui sariabiellujast, kes pole kunagi rahul, vaid jääbki lootusetute otsingute ringi lõksu, ning abielu iseendaga on vaid illusioon, demonstratiivne lepitusrituaal.

Ülearune detail rikub ka lavastuse lõpu mõju. Laul «Lükkan kaldamudast lahti oma südame kerge lootsiku» sobis lõpetuseks ideaalselt, asjata oli selle järele poogitud veel tilluke tekstikatke sellest, kuidas kõrvarõngad ja siidisallid kevadet oodates kappides ja sahtlites ärkavad.

Paar kriitilist märkust ka lavastuse teiste komponentide aadressil. Lavastuse muusikalises tervikus tundub võõrkehana üksik pärimusmuusika sugemetega laul «Ei usu ma muinasjuttu muud», sest mujal etenduses polnud samalaadset stilistikat.

Ja veel: napp videopilt, mis minimalistlikuna sobiva tausta lõi ning monolavastuse peategelasega võistlema ei tikkunud, ei aidanud kuidagi edasi anda hullu, käsi otsast hammustava naise loo kasvavat traagikat.

Peategelase verbaalsest ümberjutustusest jäi selle pikkuse ja etteaimatavuse tõttu väheks ning loo järjestikuste kulminatsioonide saavutamisel efekt lahjaks – ehk saanuks seda võimendada, kui muidu ääretult malbes videopildis välgatanuks sel puhul korraks midagi verist ja võigast.

«Viimane monogaamlane»

Libreto Kristiina Ehin ja Hanna-Liina Võsa. Muusika Hanna-Liina Võsa ja Kristjan Randalu. Lavastajad Hanna-Liina Võsa ja Liisa Smith

Esitavad Hanna-Liina Võsa, keelpillikvartett Prezioso ja Kristjan Randalu

Esietendus 10. mail Kumus