Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Triloogia neljas raamat teeb lugejatele klistiiri

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Esitlusel rokibaaris Underground pakkus Onu Bella enda kõrval viisakalt istet Merle Jäägerile, et see loeks ette mõned lõigud vastsest raamatust «Mõned hallid varjundid».  Osa kuulajaid andis naeruga märku, et oli naljakas.
Esitlusel rokibaaris Underground pakkus Onu Bella enda kõrval viisakalt istet Merle Jäägerile, et see loeks ette mõned lõigud vastsest raamatust «Mõned hallid varjundid». Osa kuulajaid andis naeruga märku, et oli naljakas. Foto: Kristjan Teedema

Onu Bella esitles mõni päev tagasi oma teost «Mõned hallid varjundid», mida esi- ja tagakaanel ning eessõnas on nimetatud tema triloogia neljandaks raamatuks. Nii saab lugeja kohe algul vihje, et teos ei ole kuigi tõsine.

Huumorisõber ei pea taas kord pettuma. Autor valdab naljakat sõnaseadmise kunsti. Ja tunneb vajadust teha lugejatele vaimset klistiiri, et puhastada neid kogunenud saastast.

Meelelahutajana tuntud mees on varem avaldanud mälestusteraamatud «Ma võtsin viina» ja «Dekameron», mõlemal kaane küljes heliplaat. Ajaliselt nende vahel ilmus «Koduperemehe nipiraamat», kuhu autor on koondanud elu jooksul kogutud aiandus-, kokandus- ja elutarkusi.

Tagasi üles