/nginx/o/2012/03/18/1016602t1h916a.jpg)
Vaatamata sellele, et ajaloolis-poliitilistel põhjustel puuduvad Eestil objektiivsed eeltingimused kõrgeks heaolu ja elukvaliteedi tasemeks, oleks ekslik väita, et poliitikatega ei saa midagi muuta, leiab möödunud nädalal esitletud Eesti inimarengu aruanne.
«Andmed näitavad, et meie elukvaliteedi näitajad on nõrgemad eeskätt nendes valdkondades, kus riiklikud poliitikad puuduvad (nt eluase ja ruumiline planeerimine) või kus reformid on peatunud (nt tervishoid; tulupoliitika). Seal, kus riik ei sekku, reguleerib olukorda turg, tuues kaasa talle omase kaubastatuse põhimõtte – teenust saab tarbida vaid see, kellel on ostujõudu,» märgib Anu Toots aruande elukvaliteedi peatükis paradokse kokku võttes.
«Selle tagajärjeks on Euroopa mastaabis silmatorkavad erinevused tulugrupiti eluaseme kvaliteedis, tervises ja hinnangutes mõnedele elukorralduse valdkondadele (sotsiaalhoolekanne, tervishoid). Eesti lähiaastate ülesandeks peaks saama nõrgemate ühiskonnaliikmete järeletoomine, võimestamine, neile positiivse arenguperspektiivi pakkumine,» pakub Toots välja.
Analoogid puuduvad
Eesti lähiaastate ülesandeks peaks saama nõrgemate ühiskonnaliikmete järeletoomine, võimestamine, neile positiivse arenguperspektiivi pakkumine.
Inimarengu aruande elukvaliteedi peatükk tõi välja, et elukvaliteedi näitajate põhjal osutuvad Eesti naabriteks riigid, kellega me end harva sarnaseks peame – Slovakkia, Poola, Brasiilia, Tšiili, Uus-Meremaa, Lõuna-Korea. Ida-Euroopaga lähendab meid vilets jõukuse tase, Põhjalaga aga ei sarnane me peaaegu ühegi näitaja poolest. «Tervikuna joonistub Eesti oma heaolu ja elukvaliteedi pildis välja omanäolisena, millel eeskujud ja analoogid puuduvad,» nendib Toots, et Eestil on šanss näidata, et «ka üksinda suusarajal olles võib saavutada kaasaegse ja kestliku elukvaliteediga ühiskonna».
Kuigi Eestis pole elu sugugi nii hea nagu paljudes teistes maades, tõstab OECD Eestit ja Tšiilit eraldi esile kui riike, kes viimasel kümnendil on teinud läbi muljetavaldava tõusu. «Tõepoolest, meie sotsiaalkaitse eelarve on kosunud, töö-ja pereelu paljudest riikidest paremini tasakaalus, kogukonnasidemed on tugevad ja üldine haridustase kõrge,» nendib Toots.
«Samas on Eesti edu mitmes aspektis habras. 2008. aasta majanduskriisi mõju inimeste materiaalsele toimetulekule Eestis oli üks EL-i rängimaid. Ilmajäetuse e deprivatsiooni indeks tõusis meil kriisiaastatega ligi kaks korda, suurenes ka Gini indeks ning tuluklassiti paisusid erinevused terviseseisundis.»
Erinevalt nn vanast Euroopast kogeb Eestis toimetulekuraskusi ka suur osa kõrgeima tulukvintiili inimestest. «See järsk tagasilöök majanduslikus elukvaliteedis on seletatav kahte laadi põhjustega. Esiteks tuli kukkumine buumilt, mitte normaalselt arengutasemelt, mistõttu kaotused näivad suurematena. Teiseks on Eesti ühiskond ida-euroopalikult vaene. See tähendab, et meie kõrgeima tuluklassi inimesed on oma sissetulekutelt lähedal pigem Lääne-Euroopa keskmistele tulukihtidele ja seega majandusolude halvenemisest otsekohe haavatavad,» tõdeb aruanne.
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)