Vaher: paranev liiklusolukord ei ole juhus

Ken-Marti Vaher. Foto: Peeter Langovits

Siseminister Ken-Marti Vaheri sõnul ei ole paranev olukord liikluses mitte juhus, vaid mullu paika pandud liiklusjärelevalve kava vili.

Politsei on nentinud, et kuigi karistuspraktika on roolijoodikute suhtes karmistunud, ei ole joobes juhte siiski vähemaks jäänud. Mida tuleb ette võtta, et see arv hakkaks langema?

Olukord päris selline ei ole, nagu on kujunenud arvamus, et roolijoodikuid on rohkem. Ehk on see arvamus tulnud sellest, et vastavalt aasta tagasi paika pandud liiklusjärelevalve kavale on suurenenud märgatavalt joobekontrollide mahud.

Tegelikult näitab statistika, et suhtarvud langevad ja roolijoodikuid on Eesti liikluses juba vähem. Eelmisel aastal olid keskmiselt 1,7 protsenti puhunud juhtidest joobes. Selle aasta esimese kvartali protsent on 1,2 juures.

Oleme tõstnud mahte – 2012. aastal tehti ligi 200 000 joobekontrolli rohkem kui 2011. aastal. Kui eelmisel aastal samal ajal sai tänase seisuga (15. mai – toim.) liikluses surma alkoholijoobes juhi tõttu 10 inimest, siis sel aastal on see arv null.

Julgen väita, et astutud sammud on hakanud mõju avaldama ja tegelikult on joobes juhtide osakaal vähenemas. Rõhutada tuleb, et märgatavalt on suurenenud vahele jäämise võimalus.

Mida peate paranenud näitajate põhjuseks?

Liiklusjurist Indrek Sirk ütles eelmise aasta mai alguses, et «liiklus teeb vähikäiku» - selline seis oli alles kaksteist kuud tagasi. See tendents algas 2010. aasta lõpus, kui majandus hakkas taastuma, liiklussagedus suurenema ja inimkannatanutega õnnetuste arv samuti tõusma.

Liikluses mõju avaldavast saab siseminister eelkõige mõjutada politseilise järelevalve kvaliteeti ja mahte. Aprillis 2012, st aasta tagasi, kehtestasime liiklusjärelevalve tugevdamise tegevuskava. Seal on hulk erinevaid tegevusi, mille eesmärk oli muuta liiklusjärelevalvet läbimõeldumaks ja ühtlasemaks üle Eesti. Kogu eelmise aasta jooksul on seda ellu viidud ja täna näeme esimesi märke.

Suundumust paranemisele näeme liikluses mitte ainult selle aasta algusest, vaid tegelikult juba eelmise aasta suvest. Vähenenud pole mitte ainult hukkunute arv, vaid ka vigastatutega liiklusõnnetuste, vigastatute ja alkoholijoobes juhtide poolt tekitatud liiklusõnnetused. Võrreldes eelmise aasta esimese kvartaliga on säästetud 30 inimelu.

Esimene sammas liiklusjärele tugevdamisel on senisest oluliselt rangem suhtumine rasketesse korduvrikkujatesse. Karistuspraktikat on karmistatud ja ühtlustatud üle Eesti raskete rikkumiste puhul, milleks on suur kiiruseületamine, alkoholijoobes sõitmine, turvavarustuse eiramine.

Näiteks korduvate roolijoodikute suhtes on meil aastaid olemas võimalus sõiduvahend konfiskeerida. 2011. aastal ja varasematel aastatel võib aga selle rakendamist kokku lugeda pigem ühe käe sõrmedel, kuid viimase 12 kuuga on praktika muutunud 180 kraadi. Sõiduvahendeid on varasemast kümnekordselt rohkem konfiskeeritud roolijoodikute käest, keda ei ole mõjutanud ükski teine samm.

Karistuspraktika ühtlustamine ja rangemaks muutmine raskete rikkumiste puhul on tähendanud ka sagedamat arestide kohaldamist.

Tõusnud on rahatrahvide määrad raskete rikkumiste eest ja kirjalikult vormistatud suuliste hoiatuste määr on kukkunud viis korda. Avastasime, et mõnes paigas pääsesid inimesed isegi raskete rikkumiste puhul kirjaliku suulise hoiatusega.

Teine oluline sammas, on suurem tähelepanu ja rohkem raha ennetusse. Näiteks on palju panustatud sellesse, et muuta kergliiklejad nähtavaks, sest nendega toimunud liiklusõnnetused olid ühed olulisemad murekohad. Koostöös maanteeametiga on politsei märgatavalt suurendanud helkurite ja helkurvestide jagamist.

2012. aastal suurendasime liiklusjärelevalvesse suunatud vahendeid läbi töökorralduse muutmise, märulipolitsei ja uute tehniliste vahendite kaasamise. Sel aastal samad tegevused jätkuvad. Peamisteks märksõnadeks on patrullide tõstmine 92-lt 100ni. Samuti väärteomenetluse lihtsustamine ning e-välimenetluse ellurakendamine.

Mille arvelt tuleb politseipatrullide suurendamine?

Seda tehakse täiendavate ressursside ja töökorralduse ümbervaatamisega. Viime sel aastal ellu näiteks e-välimenetluse, mis vabastab vähemalt 30 ametniku palgaraha, kes täna sisestavad paberil täidetud väärteomenetluse andmebaasi. E-välimenetluse rakendamisega kantakse protokollid andmebaasi juba automaatselt.

Roolijoodikutest rääkides tuleb sageli jutuks alkolukk. Kas see ongi vaid jutt või on midagi konkreetset plaanis?

Meil on olemas juba mitmeid võimalusi roolijoodikute mõjutamiseks, mida tuleb kõigepealt ära kasutada. Paralleelselt võime mõelda täiendavaid ideid, kui näeme tõenduspõhiselt, et sel saab olema positiivne mõju.

Kui meil on võimalus täna raskete rikkumiste puhul rakendada aresti, kuid seda on tehtud tagasihoidlikult, siis rakendame kõigepealt seda. Teiseks näiteks on sõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine. 2012. aastal konfiskeeritud sõiduki omanikest pole 85 protsenti enam liiklusrikkumisi toime pannud.

Ehk siis alkolukk ei ole praegu teema?

Alkolukk on alati teema. Selle üle on arutatud mitmeid aastaid, aga alkoluku arutelu käib ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. See on siiski pigem uus idee ja vajab läbimõeldumat kaalutlust ja mõjuarvestust.

Mida arvate PPA liiklusbüroo juhi Alo Kirsimäe välja käidud mõttest, et korduvatel liiklusrikkujatel peaks olema riiklike mugavusteenuste kasutamine raskendatud?

Ma innustan inimesi käima välja out of box mõtteid, Alo on seda teinud ja iga selline idee on arutlust väärt. Aga proovime kõigepealt ellu rakendada praegused võimalused. Meil on alles loodud võimalus liiklusseaduse muudatusega mõjutada seda sihtgruppi, kel on rikkumiste arv on kõrge. Need on värskelt juhtimisõiguse saanud juhid, keda on nüüd võimalik raskete rikkumiste puhul saata uuesti koolitusse.

Miks ei ole võimali saata kõiki liiklusrikkujaid?

Küsimus on ressursis. Kuna uuringud näitavad ja statistika peegeldab seda, et noorte vanuses 18-30 aastaste meeste uljus on toonud kaasa kõrge rikkumiste arvu, siis järelkoolituse kohustuse ja uuesti juhtimisõiguse taotlemisega on alustatud just nendest. Alustame sealt, kus probleem on kõige suurem. Selle ennetava meetmega on võimalik rikkumiste arvu märgatavalt vähendada.

Teil endal on kümne aasta tagusest ajast terve rida liiklusrikkumisi, millest enamus oli kiiruseületamine. Kui Te praegu tagasi vaatate, siis missugune mõjutusvahend oleks Teil toona jala kergemaks teinud?

See on kümme ja rohkem aastat tagasi toimunu. Liiklusjärelevalve on mingil kujul üks tervik: inimestel peab tekkima selge arusaam, miks üks või teine reegel on kehtestatud, et rikkumise tagajärg võib olla traagiline ja et ka karistuse risk on kõrge.

Näiteks alles 2008. aastal jõudis Eesti politsei ühe uuringu põhjal selleni, et turvavarustuse eiramine on väga tõsine rikkumine, sest selle reegli järgimisega säästetakse inimelusid. Uuringu järgi muudeti oluliselt karistuspraktikat. Kuni selle ajani oli suhtumine turvavöö mittekinnitamisse pehmelt öeldes leebe.

See on näide sellest, kuidas kodanikele näidatakse tõenduspõhiselt, miks on vaja reegleid järgida.

Teie eelnevast jutust võib järeldada, et praegustest mõjutusvõimalustest piisab ja midagi täiesti uut pole vaja välja mõelda?

Kõik põhjendatud ja innovatiivsed mõtted selleks, et muuta liikluskultuuri, on alati teretulnud. Teiselt poolt olen pigem praktilise suhtumisega, st et kui meil juba on seadustes mõjusaid võimalusi inimeste mõjutamiseks, siis kulutame rohkem energiat selle ellurakendamisse. Tihti ongi riigis probleemid just võimaluste elluviimises, mitte võimaluste puudumises.

Sellele, et liiklussurmi on tunduvalt vähem kui aasta varem, on antud väga palju erinevaid seletusi – see on juhus, Tallinna auklikel teedel ei saagi kiiresti sõita, elanikkond vananeb ja muutub rahulikumaks jne.

Ma arvan, et juhus on see, kui keegi tõuseb hommikul voodist vasaku või parema jalaga. Täna liikluses toimuvat ei saa kindlasti juhuseks nimetada. Mis puudutab tänavaauke, siis need ilmuvad Tallinna teedele iga kord, kui lumi hakkab sulama. Mis puudutab vihjeid ilmale, siis endiselt oleme Põhjamaa riik, meil on neli aastaaega.

Kui asjad lähevad halvasti, kuuleme palju erinevate ekspertide arvamusi, miks see nii on ja kelle süü see on. Aga kui asjad hakkavad minema paremini, siis kuuleme pigem sõnu nagu «ilm», «juhus», «tänavaaugud».

Kui liikluskomisjon otsustas maanteedel 100 km/h märke enam mitte üles panna, viidati, et see on hinnang liiklejatele. Kui nüüd on olukord paranenud, siis kas võiks need märgid taas üles panna?

Komisjoni otsuse tuum oli tagada võimalikult sujuv liiklus. See oli üks samm, mis andis tulemusi ja ma arvan, et see on põhjendatud. Mina ei näe, et seda peaks ümber vaatama.