Ootusest on lõhki taevakumm

Kristiina Ehin Foto: Aivar Aotäht / Sakala

Kristiina Ehin on hakkama saanud kultuuripärandi aastale väärilise teoga – mustade tähtedega võib nüüd valgelt paberilt lugeda lugusid lapsepõlvest ja kasvamisest Ehinite peres. Loodetavasti õnnestub kunagi lugeda seda vähest, mis Andres Ehin oma elu kohta kirja jõudis panna, ja väga ihkaks lugeda ka Ly Ehini lugusid kirjutamisest, tõlkimisest, elust. Igal inimesel oma silmad. Senikaua tuleb aga tänulik olla Kristiinale, et ta selle julgustüki ette võttis.

«Paleontoloogi päevaraamatut» võib lugeda kui ühe printsessi kujunemislugu. Siinkirjutaja jaoks oli juba kuueaastaselt selge, et printsessi temast ei saa – ei osanud inimene magada nii, nagu printsessid raamatutes magasid, sirgelt ja selili ja käed teki peal. Kristiina Ehin ilmselt oskas ja nii on temas seda printsessiainest jagunud. Eestlasliku negatiivse enesehinnangu ajastul ei saa teisiti kui see heaks kiita: endast lugupidamist ja rumalat juttu ajavate meeste uksest välja viskamist tuleb ainult tunnustada.

Üsna kohe saab selgeks, kuivõrd oluline koht on autori elus perekonnal, nii minevikus kui ka praegu. Nii see perekond, kuhu ta sündis ja kus üles kasvas, kui ka see, kuhu ta abielludes sattus, mängivad nii suurt rolli, et ilma nendeta ei ole inimene see, kes ta on, see, kes ta olla saaks. Tänu perekonna toetusele on luuletajal õnnestunud loominguga tegeleda ka elu kõige raskematel perioodidel.