Praktiline nõiakunst

Raamat Reeli Reinaus «Praktiline nõiakunst» Varrak, 2013 344 lk Foto: Repro

Ükski raamatuülevaade, olgu see siis kui tahes teravmeelne, asjalik ja paikapidav, ei ole vaadeldava teksti suhtes lõplik ega ammendav. Iga uus lugeja loob kirjandusteosega kokku puutudes oma individuaalse konkretiseeringu, ainulaadse, eelmistest lugemiselamustest varieeruva poeetika ja tähendustekimbu, mis lähtub tema enese kultuurimälust ja elukogemustest. Selles võimaluste paljususes väljendub ühelt poolt paratamatu teadmine, et lõplik tõde narratiivi tähenduse kohta ei selgu kunagi, teisalt aga hoiab just see asjaolu uuriva kirjandusteaduse igavesti noore ja võrgutavalt värskena.

Nõnda keskendub ka käesolev ülevaade peamiselt nendele tähelepanekutele, mis lugemisel esmaselt tekkisid, jättes teadlikult kõrvale palju olulist ja kõnekat, mida Reeli Reinausi romaani «Praktiline nõiakunst» võimalik retseptsioon kindlasti edaspidi vääriks.

Loobudes otsustavalt traditsioonilisest jutustamisviisist, liigub Reinausi lugu läbi segipaisatud aja- ja ruumitasandite, haarates enesesse nägemusi nii tulevikust, olevikust kui minevikust. Järjestikuste episoodide semantiline ühendamine nõuab lugejalt kogu lugemise kestel täit pühendumist ja tähelepanu. Teksti mitmetasandilisus ja kuni lõpuni segadust tekitav aeg­ruumi üleminekuteta vahelduvus, samuti tähenduslikud viited filmidele ja raamatutele, käivitavad hulgaliselt pidurdamatuid assotsiatsioone, mis sunnivad tagasihaaravalt juba loetut üle lugema.