Juhtkiri: empaatia proovikivi

Foto: Urmas Nemvalts

Töövõimetusreform on vajalik, kuid nõuab inimlikku tähelepanu

Meie ühiskondlikes hoiakutes avaldub aeg-ajalt ikka veel taak ajast, mil puudega inimesed olid invaliidid selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Just selliste hoiakute murdmine, mitte ainult kasu ja efektiivsus (mis on mõistagi tähtis), võiks olla plaanitava töövõimetusreformi laiem strateegiline eesmärk. Majanduslik võit kaasneb niikuinii. Reformi edu võtmeks on läbiviijate empaatiavõime.

Eestis on viimastel aastatel väga kiiresti lisandunud inimesi, kes on tunnistatud osaliselt või täielikult töövõimetuks. Iseäranis kasvatas nende hulka kriisiaeg ning praegu on neid juba ligi 100 000, kellest 63 000 ei tööta. Ilmselt ei ole tööturu näitajaid vaadates põhjust karta, et neid selle kümnendi jooksul samas tempos juurde tuleb. Kuid kindlasti pole ka otstarbekas käed rüpes kõrvalt vaadata, vaid mõelda, kuidas erivajadusega inimesi ikkagi tööturule tuua. Riigi mitmesugune abi (palgatoetus, ettevõtlustoetus, ümberõpe, töökeskkonna ümberkujundamine jne) on igati kohane ja tervitatav.