Tegelikult on Tootsi väide pehmelt öeldes problemaatiline ja otsesemalt öeldes lihtsalt vale. SKT on endiselt väga hea ja laialt kasutatud mõõdik maade võrdlemiseks. Mis eriti tähtis, SKT korreleerub väga tugevalt enamiku teiste positiivsete näitajatega. Lisaks paremale haridusele, tervisele ja turvalisusele on rikkamates riikides inimesed ka subjektiivselt õnnelikumad ja rahulolevamad kui vaesemates. Vahel on küll üritatud tõestada, et teatud jõukuse tasemel inimeste õnnelikkus enam ei kasva, tuntuim selline tõestus tuleb 1970. aastatest Richard Easterlini sulest, aga praeguseks on sellised väited veenvalt ümber lükatud.
Professor Justin Wolfers on viimastes uuringutes peale õnnelik olemise ja ühiskonna jõukuse vahelise seose (Wolfersi väitel on korrelatsioon nii tugev, et neid võib lausa identseks pidada), toonud esile ka terve hulga muid rahulolu komponente. Näiteks kui küsida inimeste käest eri riikides, kas ta eile naeris, kas ta tundis eile valu, kas ta tundis eile depressiooni, kas viimati söödud toit maitses talle, kas ta tundis eile, et teda armastatakse – ka selliste küsimuste vastused on selges korrelatsioonis ühiskonna jõukusega.
Miks siis ikkagi üritatakse SKTd diskrediteerida, vastandada seda n-ö inimesele või lausa kõrvale lükata. Põhjused on loomulikult poliitilised. Asi ei ole ju mingis mõõdikus või indeksis iseeneses, vaid ikkagi poliitikates, mis neile järgnevad.
/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2011/08/25/722376t1hf4af.jpg)