Ekspert: osal kõrgkoolidel on suur lõhe ambitsioonide ja tegelike võimete vahel

EKKA juhataja Heli Mattisen Foto: EKKA

Sihtasutuse Archimedes Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri juhataja Heli Mattisen selgitas Postimehele, kas kahelt erakõrgkoolilt õppe õiguse loa võtmine ning mitmele vaid tähtajalise andmine näitab muutusi kõrghariduses laiemalt.

Viimasel kõrghariduse hindamisnõukogu istungil anti kolme kõrgkooli õppekavagrupile vaid tähtajaline õppe läbiviimise õigus. Kuivõrd ebatavaline see on, et mitu õppekava vaid tähtajalise loa saavad?

Tähtajaline luba on võrreldav varasema süsteemi «tingimisi akrediteeringuga». Üleminekuhindamise tulemused (2009-2011) demonstreerivad rahvusvahelises plaanis üsna tavapärast jagunemist hinnangute vahel: 73 protsenti tähtajatu õigus; 20 protsenti tähtajaline õigus; 7 protsenti ei saanud õigust.

Vastavuse hindamisel miinimumnõuetele on tulemus reeglina just selline: 75 protsenti vastavad nõuetele ja 25 protsenti vastavad osaliselt või ei vasta.

Kui tõsised need puudused on, kui selline otsus langetatakse?

Põhjused võivad olla väga erineva kaalu ja ulatusega.

Näiteks otsustas hindamisnõukogu teha ettepaneku anda teist korda tähtajaline õigus Tallinna Ülikooli füüsikaliste loodusteaduste magistriõppele, mille raames pakutakse geoökoloogia ja füüsika magistriõppekavu. Peamiseks põhjuseks seejuures oli füüsika magistriõppekaval õppivate üliõpilaste vähesus  - viimasel kolmel aastal oli vastuvõtt kokku neli üliõpilast, lõpetajaid vastavalt kaks. Samas geoökoloogia õppekava osas komisjonil märkusi ei olnud.

Komisjoni hinnangul vastavad mõlemal õppekaval nõuetele nii õppejõudude tase, infrastruktuur kui üliõpilastega seonduvad aspektid. Üldiste probleemidena on välja toodud vähene välisõppejõudude kaasamine ja kesine üliõpilasmobiilsus, kuid tähtajalise otsuse tingis siiski komisjoni ja ka hindamisnõukogu hinnang, et füüsika magistriõppekava jätkusuutlikkuson üliõpilaste vähesuse tõttu küsitav.

Eks ülikool peab otsustama, kas jätkata füüsika magistriõppekavaga või mitte. Kui jätkata, siis on kindlasti oluline leida õppekavale atraktiivne fookus, mida ülikool suudaks välja kanda ning mis meelitaks tudengeid just Tallinna Ülikooli füüsika magistriõppesse.

Teine näide tähtajalise otsuse kohta on sootuks teisest puust: kutseõppeasutusena tegutseva Tallinna Majanduskooli  õiguse õppekavagrupi rakenduskõrgharidusõppe osas. Seal on üks õppekava – õigusteenistus, mille puhul võib välja tuua kolm peamist probleemi, millest 2 on sisulised, viimane pigem formaalne, kuid samas olulise tähtsusega. Esiteks on õppekava mõned õpiväljundid, näiteks «õppekava läbinu oskab lahendada õiguslikke vaidlusi» ülemäära ambitsioonikad rakenduskõrghariduse õppekava kohta, mille lõpetajad peaksid tegutsema juristide assistentidena. Teiseks eeldatakse õppejõududelt, kes õpetavad kõrghariduse õppekavadel, osalust teadus- ja arendustegevuses. Tallinna Majanduskoolis oli see probleemiks juba 2010. aasta üleminekuhindamisel ning on probleemiks ka praegu. Puudub ka rahvusvaheline koostöö nii teadus- ja kui õppetegevuse valdkonnas.

Kolmandaks ei kavanda Tallinna Majanduskool alates 2013/14 õppeaastast enam vastuvõttu rakenduskõrghariduse õppekavadele. Põhjuseks on haridus- ja teadusministri käskkiri, mille kohaselt ministeerim ei rahasta alates 2013/14 aastast uut vastuvõttu kõrghariduse tasemel kutseõppeasutustes. Teatavasti on riigikogus menetluses uus kutseõppeasutuse seaduse eelnõu, mille üks sätteid kaotab kõrghariduse pakkumise kutseõppeasutustes.

Mida tudengid sellest järeldama peaksid?

Tähtajalise õiguse puhul oleme tudengikandidaatidele alati soovitanud lähemalt uurida, mis olid tähtajalise otsuse põhjused. Üleminekuhindamisel oli näiteks paaril korral põhjuseks see, et kõrgkool oli mõne õppekavaga alles alustanud ning komisjonil ei olnud piisavalt tõendeid selle kohta, et kõik nõuded tõepoolest täidetakse. Kordushindamine võib sellistel juhtudel anda tähtajatu tulemuse. Samas tuleb meeles pidada, et tähtajalist õigust saab õppekavagrupile anda ainult kaks korda. Kolmandal korral oleks otsus juba negatiivne.

Kuidas kommenteerite, kas üldisemalt on näha mitmes Eesti kõrgkoolis taseme langust?

Üldiselt ei saa väita, nagu oleks Eesti kõrghariduses tegu taseme langusega. Mõnel juhtumil on probleemid siiski lahenemise asemel süvenenud.

Tooksin eraldi välja kaks kategooriat probleeme. Esimene seondub erakõrgkoolidega: üliõpilaste arvu vähenemine on pannud nii mõnegi erarakenduskõrgkooli raskesse finantsilisse olukorda ning sundinud otsima finantsilistele probleemidele lahendust õppe kvaliteedi arvelt. Tasuta eestikeelse kõrghariduse tagamine täismahus õppimise korral alates käesoleva aasta septembrist süvendab seda probleemi veelgi. Kaks peamist strateegiat, mida antud olukorras kõrgkoolid kasutavad – rahvusvahelistumine (nii välisüliõpilaste arvu suurendamine Eestis kui piiriülese õppe pakkumine) ning orienteerumine  vanematele earühmadele ja sellega seoses õppevormide diferentseerimine – ei ole kõikides kõrgkoolides piisavalt läbi mõeldud. Kordushindamisel on selles plaanis tunnustavalt esile toodud Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor strateegiaid ärinduse ja halduse õppekavagrupis nii rakenduskõrgharidus- kui magistriõppes. Hindamisnõukogu langetas Mainori magistriõppekavade osas tähtajatu otsuse.

Teine probleemide ring on seotud ambitsioonide ja tegelike võimete vahelise lõhega laiemalt. Nimelt ei jagu meil kõikidesse kõrgharidust pakkuvatesse õppeasutustesse ja kõikidesse õppekavagruppidesse ei võimekaid õppejõudusid ega võimekaid üliõpilasi. Paraku on ka kordushindamistel komisjonid pidanud tõdema, et nii mõnigi lõputöö  ei vasta kõrghariduse tasemele, põhjuseks nii õppejõu kesised uurimis- ja juhendamisoskused kui üliõpilase suutmatus, mis olnuks reeglina tuvastatav juba vastuvõtul.

Probleem ei ole siiski mitte niivõrd mittevastavuses miinimumnõuetele, sest selliseid juhtumeid on aegade jooksul ikka olnud, vaid valitsev keskpärasus, mis pidurdab ka tippude teket. Ja keskpärasel Eesti kõrgharidusel ei ole globaalses konkurentsis lootust.

Millest sellised tulemused peamiselt põhjustatud on - on see rahapuudus, üliõpilaste puudus, rangemad nõuded vms?

Vastuse osaliselt juba andsin. Rahapuudus tuleneb erakõrgkoolides üliõpilaste puudusest, demograafiline trend kõneleb väga selget keelt. Kolmas aspekt on kindlasti tasemel õppejõudude puudus. Nõuded on samad, mis üleminekuhindamisel kolm aastat tagasi. Samas on selge ka see, et kui toona välja toodud probleemidele pole lahendust leitud, on tegu juba süsteemse veaga ning hinnang võib seetõttu olla karmim.