Pendelrände uuringu järeldused: Eestis peaks arendama teise kodu poliitikat

Mobiilikasutuse andmete põhjal valminud pendelrände kordusuuring näitab seda, millise on Eesti tugevamad tõmbekeskused ja kuhu inimesed tegelikult liiguvad. Foto: Regionaalse pendelrände kordusuuring (2013)

Tartu Ülikooli inimgeograafia professor Rein Ahas ütles täna regionaalse pendelrände uuringu tutvustusel, et umbes 40 000 Eesti inimest ehk 5 protsenti elanikkonnast vahetab suvepuhkuse ajaks elukohta kauemaks kui kuuks ajaks, mistõttu võiks ka Eestis hakata Põhjamaade eeskujul arendama teise kodu poliitikat.

Ahase soovitus põhineb EMT mobiilpositsioneerimise andmete alusel koostatud uuringul, millega kaardistati 2012. aasta kevadest kuni tänavu veebruarini inimeste viibimispaigad töö- ja puhkeajal ning erinevatel aastaaegadel.

Uuringust ilmnes, et inimeste hulk, kes suvekuudel igapäevaselt liiguvad suvekodu lähedal, on suurim rannikualadel, eriti Lahemaa piirkonnas, saartel ja väikelinnade läheduses. Tööperioodi ja suveperioodi rände erinevus on suurim Tallinnas, aga Eesti peale kokku on see ligi 40 000 inimest, kes vähemalt kuuks ajaks oma elamise teise kodu vastu vahetab.

«Poliitikas tuleb sesoonse varieerumisega arvestada: meil on alasid, kus suveperioodil suureneb elanikkond 400 protsenti,» ütles Ahas. Professori sõnul annab see suunise, et Eestis võiks arendada teise kodu poliitikat, milles arvestataks inimeste liikumisega näiteks arstiabi ja kaupade-teenuste kättesaadavuse tagamisel.

Tööajal meelitavad suuremad linnad

Uuring näitab, et valdaval osal aastast moodustuvad kõigi Eesti linnade ümber areaalid, kust inimesed tööle käivad, kusjuures suuremate keskuste puhul on pendelrände mahud iga päev tuhandeid või kümneid tuhandeid inimesi. Üle oma maakonna piiride ulatuvad tõmbekeskused on Tallinn ja Tartu, millest esimene haarab kõiki suuremaid linnu ja maakondi peale Viljandi, Võru ja Ida-Virumaa. «Mida suurem on keskus, seda tugevam on tema tõmme,» põhjendas Ahas.

Ometi on Eestis paiku, mis reeglist erinevad. Näiteks on omaette isoleeritud süsteem suuruselt kolmas linn Narva, mis tööinimesi meelitava tõmbekeskusena ei toimi. Teadlaste arvates tuleks põhjust otsida sellest, et linn on ajalooliselt «vaadanud näoga rohkem ida poole» ja teised Ida-Virumaa keskused nagu Jõhvi, Kohtla-Järve ja Sillamäe on Narvast edukamad. Regionaalminister Siim Kiisleri sõnul viitab see ka puudujääkidele linna juhtimises, kuna ka omavalitsuste võimekuse edetabelis on Narva ebaproportsionaalselt taga.

Teised erijuhtumid on väikelinnad nagu Jõgeva, Põlva, Valga aga ka Haapsalu, mida kummitab võimetus tõmbekeskusena toimida. «Väikelinnad on teiste suurte keskuste tõmbealas ja tänu sellele ei edene,» ütles Ahas. Samas on vägagi elujõulised Kuressaare, Pärnu, Viljandi ja Rakvere.

Minister Kiisler tõi välja, et negatiivselt paistab silma Haapsalu. «Kui vaadata Haapsalu täppi, siis maakonnakeskus ei suuda pakkuda piisavalt tööd oma maakonnale, kust inimesed pigem Tallinnasse ära lähevad.»

Rändega tuleb kohaneda

Professor Ahase sõnul on Eesti tõmbekeskuste süsteem hierarhiline ja ajas suhteliselt muutumatu, sest tõmbekeskused olid samad juba 1930. aastatel. Vahe seisneb selles, et infotehnoloogia ja soodne transpordiühendus mitte ei vähenda, vaid kasvatab inimeste liikuvust. Selle tõdemusega on silmitsi kõik Euroopa maad, mistõttu Eesti ei ole midagi erilist.

Järelikult tõmbekeskuste ja tagamaa suhe Eestis süveneb ja riigil ei tule selle vastu võidelda, vaid mõelda, kuidas olemasolevat infrastruktuuri paremini ära kasutada. Ühtegi uut asulat ega magistraali rajada pole vaja, aga toetada tuleb praegusi väikekeskusi. «Väljakujunenud süsteemi tuleks poliitiliste meetmetega toetada. Kahanevate keskustega tuleb tegeleda ja sinna panustada,» ütles Ahas. Seda eriti hariduse ja teenuste pakkumisel.

Esimene regionaalse pendelrände uuring viidi läbi 2010. aastal.