Silver Meikar: mutrikese Omari eriteened

Silver Meikar. Foto: Peeter Langovits

See, kuidas Eesti on Omari solgutanud, vastab oluliselt rohkematele küsimustele kui võimu suhtumine ühe (kasutades Hannes Hanso metafoori) suurte hammasrataste vahele jäänud mutrikese saatusesse. Saame piiluda justkui ennast ilusaks, edukaks ja sallivaks pidava maski taha, kus naeratab vastu ülbe, hoolimatu ja omakasupüüdlik nägu.

Riigikogu infotunnis Sven Mikseri küsimusele vastates ütles kaitseminister Urmas Reinsalu: «Praegu oli tegemist nii-öelda vormilises mõttes sellega, et inimene taotles viisat, selleks et ta saaks Eesti pinnal pagulastaotluse esitada.» See kinnitab erinevatest infokildudest jäänud muljet, et «sissetungijat» mõnitati juriidiliste nüanssidega, ning kuigi valitsuse liikmed väidavad, et tegemist ei olnud poliitilise otsusega, arutati Omari saatust ning lepiti kokku retoorika just valitsuse tasandil.

Juriidiliselt on kõik korrektne. Omarile öeldi, et asüülitaotluse esitamiseks peab ta olema Eesti territooriumil ning soovitati taotleda viisat. Seda aga ei antud. Miks? Sest tavaline põhjus viisa mitteandmiseks on, et taotluse esitanud isikul võib olla soov osta vaid ühe otsa pilet. Omari puhul polnud selles ju kahtlust.