Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/05/12/1749090t1h01e7.jpg)
Riigi otsused, mis seonduvad pagulaste vastuvõtmise, tingimuste ja väljasaatmisega, on poliitilise valiku tulemus ja sellisena tuleb neid ka esitada. Konservatiivse pagulaspoliitika varjamine majanduslike või muude põhjendustega on demagoogia. Kokkuhoid, mida pagulaskeskuse viimine Tallinna vangla territooriumile annab, ei ole märkimisväärne, küll on seda aga sõnum, mis sellise teoga saadetakse: ärge tulge, te ei ole Eestisse oodatud!
Ei tahaks hakata jälle meenutama, et sugugi mitte ammu olid Eesti kodanikud need, kes varjupaika vajasid, või rääkida sellest, mis pagulast immigrandist eristab. Aga teisiti ka ei saa. Seega, veel kord: kui Rootsi oleks Teise maailmasõja ajal «Eestit teinud», ei oleks meil ilmselt praegu presidenti. Kui immigrant läheb teise riiki paremat elu otsima, siis pagulane läheb selleks, et säästa oma elu või tõekspidamisi. Rootsi toonaste valikute kaudne halvustamine Marko Pomerantsi poolt Postimehe online-väitluses on kurb ja küüniline.