/nginx/o/2022/12/15/15025342t1h2806.png)
/nginx/o/2013/05/12/1749140t1h4929.jpg)
Teoloog Priit Rohtmets kirjutab, et Eesti rahvuslikku lugu pole tänini õnnestunud luterlusega siduda, seevastu taara- ja maausuliste kuvand ühiskonnas on selgelt rahvuslik ja kristlikule minevikule vastanduv.
Tellijale
Priit Rohtmets: usk rahvaloendusse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti avalikustatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse usku puudutavale statistikale on Eesti avalikkuses järgnenud ootuspäraselt elav diskussioon. Ühed rõõmustavad, et Eesti elanikkond ei pea endiselt religioossetesse ühendustesse kuulumist ülearu tähtsaks, teised tõstavad esile mitmete usuühenduste liikmeskonna kasvu. Tõsi on see, et usulised ühendused on rahvaloenduse järel endiselt suurimad Eesti elanikkonda koondavad organisatsioonid.
Kõige rohkem tähelepanu on Eesti elanike usulist enesemääratlust puudutavate andmete analüüsimisel pälvinud kaks loenduse järeldust. Esiteks, et suurim osa usku tunnistavast elanikkonnast (16 protsenti) määratleb end õigeusklikuna, ja teiseks, et 54 protsenti Eesti elanikkonnast ei pea omaks ühtegi usku. Eestlaste individuaalse religioossuse kohta on rahvaloenduse andmete alusel raske põhjalikumaid järeldusi teha, seepärast keskendugem end usuliselt määratlenud rühmale.