Juhtkiri: Euroopa optimistlik arhitekt

Foto: Urmas Nemvalts

Tuleval nädalal esitletava Eesti inimarengu aruande põhjal annavad Eesti inimesed praegust olukorda hinnates küll Euroopa Liidu keskmisest kehvemaid hindeid, kuid meie tulevikuoptimism on keskmisest tunduvalt suurem. Me usume Euroopa Liitu ja arvame sellesse kuulumist olevat oma rahvuslikes huvides. Küsimusele «miks?» on meie ajalugu vaadates väga lihtne vastata.

Seepärast on igati ootuspärane ning meie Euroopa-armastusega sobiv idee, mille pakkus Euroopa päeva puhul korraldatud debati käigus välja vandeadvokaat Jüri Raidla: Eesti võiks võtta Euroopa föderaalse struktuuri kujundamisel liidrirolli. Viie aasta pärast on Eesti Euroopa Liidu eesistuja ning Euroopa föderatsiooni konstitutsioonikavand võiks olla meie agenda, see, mille järgi Eesti eesistumist mäletatakse.

See on suurepärane mõte, mille me suudame ilma teiste liikmesriikide abita ka väga hästi ära rikkuda. Föderaliseerumise suhtes, nimetagem seda üldistavalt nii, ei valitse Euroopas praegu üksmeel. Seda ei saagi nõuda, sest tegemist on põhimõttelise muudatusega, mis vajab poliitilist konsensust nii rahvusriigi sees kui ka riikide vahel. Et Eestile näib üldjoontes tihedam lõimumine sobivat, siis võime me plaanidega muidugi juba alustada, kuid ei maksa luua endale illusioone, et teised pealinnad Euroopas sellest eemale kavatsevad jääda. Kas föderaalsem Euroopa mõnele liikmesriigile sobib või mitte, ent selle konstitutsiooni koostamisest – kui see vähegi tõsisem plaan on – ei kavatse keegi end lasta eemale jätta.