Martin Kala: hea on olla eurooplane

Foto: Corbis / Scanpix

Öeldakse, et euroopaliku puhkepargi tulevikuvisioon ei pruugi olla väga roosiline: pinge kasvab, toss ei välju, kasvab paranoia. Euroopa muutub muuseumiks, marginaliseerub, õhku reostavad dekadents ja ülelaenamine, et Euroopa vaevleb massiahastuses. Meedia kaebab selle üle, et Euroopa kodanikele on EL järjest rohkem võõrastav ja ebapopulaarne, mida väljendavad euroriikide äärmustesse kalduvad valimistulemused.

Veedan kevadpuhkust Lõuna-Prantsusmaal ja loen uudiseid Briti Iseseisvuspartei (UKIP) ennekuulmatust edust kohalikel valimistel. Ajalehtede veergudel kajastatakse üldistavaid arvamusi selle kohta, kuidas sotsiaalselt ja poliitiliselt rahulolematu eurooplane hakkab üha enam panustama ülekaalukalt populistlikusse poliitikasse, mille esindajate üllaks eesmärgiks on väljumine eurotsoonist. Paneb mõtlema, kas elu Euroopas on tõesti nii sant, kui uudistest lugeda.

Välisreisidel viibides olen jälginud, kuidas Euroopa Liidust võõrsil räägitakse. Ootamatuis paigus on tulnud kohaliku poliitika foonil juttu ELi õnnestunud projektist, ometi kogub Euroopas pinda üleüldine skeptilisus. Kas oleme muutunud ülemäära kriitiliseks või lihtsalt mugavaks?