Mälu petab, aga on ainus asi, mis elus edasi viib

Raamat Julian Barnes «Kui on lõpp» Foto: Repro

Need kaks romaani, värskelt järjest Varraku «Moodsa aja» sarjas ilmunud enne Michel Houellebecqi uudistõlget, sobivadki järjest või vaheldumisi lugemiseks. Mõlemad vaatlevad mälu. Ilma mäluta oleksime mingid kapsad, sellele rajaneb inimolemus ja identiteet. Ometi võib mälu olla täiesti petlik: nii ka järelikult meie identiteet ning me suhe enda ja maailmaga rajaneb valedel alustel. Seda enam me hoiame mälust kinni.

 Selliste pealtnäha banaalsete järeldusteni võib tulla inglise kirjaniku Julian Barnesi (sündinud 1946, eesti keeles varem «Maailma ajalugu 10 1/2 peatükis», 2003) ja ameerika kirjaniku Jonathan Safran Foeri (sündinud 1977, eesti keeles debüüt) raamatuid lugedes. Aga kirjaniku ametikohustuste hulka kuulubki nähtamatute asjade nähtavaks maalimine. Kui mõni asi on liiga lihtne, siis me unustame selle ära. Mälu näiteks ei ole ainult faktide säilituspaik, vaid sinna kipuvad ladestuma ka müüdid. Isiklik müüt mõjutab isiksust enamgi kui üldisemad ja ühiskondlikud müüdid.

Barnesi teose peategelane Tony, kuuekümnendates mees, on terve elu kandnud kaasas jälestust kunagise armastatu vastu. Nii palju kui tema mälu laekad meile avavad, on tal selleks põhjust olnud. No on alles bitch! Tõlkija Aet Varik on teda tabavalt «Fruktikeseks» nimetanud. Ja me ehk loeme ja tülgastame ka – kuigi naislugejad võivad hoida naispoole poole.