Tõnis Oja: odavnevate kütuste aeg

Tõnis Oja. Foto: Liis Treimann

On juhtunud nii, et me pole oma enam kui 20 aastat kestnud turumajanduse ajaloos saanud mitte kunagi tunda odavnevate kütuste perioodi. Tõsi, mõningad lühikesed perioodikesed on olnud, neist prominentseim finantskriisi ajal, mil mootorikütuste jaehind langes vähem kui poole aastaga 40 protsenti (nafta hind kukkus samal ajal koguni üle kolme neljandiku). Aga nagu öeldud, oli see lühiajaline ning kuna üldine majanduslik olukord oli siis nii raske, ei pannud suurem osa inimesi seda leevendust ilmselt tähelegi.

Täiesti olemata jäi eelmise sajandi lõpul toimunud nafta maailmaturuhinna languse mõju ning seetõttu püsib meie alateadvuses kujutelm, et toorainete, näiteks nafta ja kulla, hinnad kerkivad igavesti. Nii see siiski ei ole, nii nagu iga finantsvara puhul, mida toorained eelkõige siiski on, hinnad nii tõusevad kui ka langevad.

Eelmise sajandi 80ndatel–90ndatel olnud naftahinna langust ei tunnetanud me sellepärast, et esialgu ei olnud meil turumajandust ning hiljem langes just samale ajale majanduse üleminek ühest formatsioonist teise, mille kaasnähtusteks oli hindade konvergents ja üha kasvavad aktsiisid. Nii läkski meist märkamatult mööda naftabarreli hinna langus alla 10 dollari üheksakümnendate lõpus – meil oli siis hoopis väike hinnatõus.