Lühiooperi tagasitulek

Naine (Helen Lokuta) peab telefonikõnet, mille jooksul ta maha jäetakse. Foto: Harri Rospu

Lühiooperite (nagu ka lühiballettide) esitamise traditsioon Estonia teatris on olnud suhteliselt pikk, ent kahetsusväärselt katkendlik. Ühe sellise augu äärel seisame praegu: pärast 2005. aastat polnud meie rahvusooper vahepeal ühevaatuseliste ooperite lavastamist vajalikuks ning võimalikuks pidanud. Olgugi et on selge: väike ooper ei ole vaene ooper, mingi vähenõudlik invažanr vähenõudlikule publikule.

Pakub ju kammerlikus keskkonnas esitatud lühivorm suure ooperiga võrreldes hoopis teistsuguseid (ning tänuväärseid) võimalusi ja väljakutseid nii solistidele, muusikutele kui lavastajale.

Seda suurem heameel on tõdeda, et Estonia pööningusaalis on Neeme Kuninga lavastuses, eestikeelses ettekandes välja tulnud kaks ühevaatuselist muusikadraamat: Mozarti Singspiel «Teatridirektor» (1786) ja Poulenci mono-ooper «Inimhääl» (1959).