Pommiplahvatus Vabaduse väljakul

1993. aasta 26. augusti hilisõhtul Tallinnas Vabaduse väljakul Estonian Airi kassa ees plahvatanud pomm, mida juhiti raadio teel, pidi tapma Permi grupeeringu «autoriteedid» Sergei Podšivalovi ja Aleksander Siiraku, kelle hüüdnimi oli Taivanets. Pilt on tehtud mõni minut pärast juhtunut. Foto: Toomas Volmer

Täna 20 aastat tagasi Järvel aset leidnud tulistamine ajendas Eesti tuntuima allilmasõja. Kriminaalasja materjalidega tutvunud ja asjaosalistega vestelnud ajakirjanik avab juhtumi tagamaad.

Aasta 1993 26. august. Kell pool üksteist õhtul oli Tallinna kesklinnas Vabaduse väljakul pealtnäha rahulik. Erinevalt praegusest oli väljak täis sinna pargitud autosid. Teiste seast paistis silma uhke punast värvi džiip.

Toonast autoparki arvestades mõjus see kontrastselt. Veidi eemal uudistas seda autot kuus sportliku olekuga meest. Ühel neist oli käes kohver. Omavahel elavalt vestelnud mehed vaidlesid selle üle, kas selle auto alla tuleks panna pomm või mitte.Seda seltskonda tunti nn Linnuvabriku grupeeringu tuumikuna. See oli sõpruskond, kellel oli kolmandat kuud käsil verine sõda konkureeriva Permi grupeeringuga. Neid huvitanud punane auto kuulus permikate liidrile Aleksander Siirakule alias Taivanetsile ehk Kauboile.

Daniel Mäng käis välja idee panna Glorias õhtustavatele permikatele pomm. Mäng oli hankinud Narvast oma tuttava, kellegi Jerohha käest keerulise konstruktsiooniga lõhkeseadeldise, mis ootas oma hetke ta auto pagasiruumis.

Nüüd oli see hetk käes. Pomm oli peidetud pealtnäha viisakasse kohvrisse, täites sellest umbes veerandi. Kümme kilo ammoniiti sisaldanud lõhkeseadeldise tegi eriti moodsaks asjaolu, et selle sai käivitada distantsilt raadiopuldiga.

Arutati, kas pomm tuleks panna Gloria ette prügikasti. See idee laideti maha, sest prügikasti korpus võinuks raadiolaineid segada. Vabaduse väljakule jõudes keskendus seltskond alguses Siiraku punasele džiibile. Paraku tundus seegi variant kahtlane – teised parklas olnud autod seisid raadiolainetel ees.

Kindlam viis tundus sokutada kohver permikate jalgsiteele Gloria ja parkla vahele. Praeguse vabadusmonumendi juures asuv Harjumäe nõlv pakkus atentaati planeerivale seltskonnale selleks suurepärase positsiooni.

Mäng, Arakas, Grossthal, Pohlak, Piispea, Kukk ja Helin kõndisid Harjumäe treppidest üles. Laane ja Kuusik läksid Jaani kirikust teisele poole jäänud endise Võidu kohviku ette autosse ootama.

Harjumäel toimus ärev vestlus. Keegi küsis sütikut ja pulti. Kedagi hoiatati kategooriliselt nupule vajutamast. Piispea hoidis käes paberist juhiseid pommi juhtmete ühendamiseks.

Pommi plahvatama pannes oli mõttekas vajutada mõlemale puldile korraga: süsteem oli dubleeritud, nii et kui üks neist olnuks rikkis, pidi teine pult aktiveerima detonaatori, et toimuks plahvatus.

Oli hämar. Välgumihkli valgusel ühendati pommi juhtmed. Seepeale tegi Pohlak, seltskonnast vanim, noorimale, õblukesele Kukele ettepaneku, et see viiks kohvri mäest alla. Kukk protesteeris. Ta kartis, et äkilise loomuga Pohlak vajutab puldi nupule veel siis, kui kohver on tema käes.

Ent lõpuks Kukk siiski läks. Pult jäi Pohlaku kätte. Jõgevalt pärit äkilise loomuga Pohlak tahtis nupule vajutades endale autoriteeti juurde teenida.

Mis edasi juhtus ja kui keeruliseks pealtnäha lihtsa kuriteo avastamine osutus, loe edasi Postimehe paberlehest.