Keskerakondliku pealinna toitumisahel

Keskerakondlaste positsioonid Tallinna äriühingute nõukogudes. Illustratsioon: Pm

Tallinna linnavolikogu saadikutest rohkem kui kaks kolmandikku on asendusliikmed, lõviosa Keskerakonna saadikurühma kuulujatest on suunatud tasuvatesse lisaametitesse.

Ülekaalukas valimisvõit pealinnas on andnud Keskerakonnale võimaluse luua volikogu liikmetest omanäoline toitumisahel, mille peamiseks ühenduslüliks ehk tööülesandeks on lojaalsus. Iseseisev mõtlemine pole praktiline, pigem ohtlik, sest võib võtta senise elustiili, võib viia tagaritta järgmiste valimiste nimekirjakonkurentsis.

Volikogu liikme kuutasu on pool eelmise aasta ametlikku keskmist palka ehk umbes 400 eurot. Kokku tullakse istungiteks kaks korda kuus, ning 400 eurot ei ole just ülearu palju, et kindlustada hääletuskindlus ja lojaalsus. Seepärast saab Keskerakonna fraktsiooni liikmetest kaugelt üle poole, pea 30 inimest, aastas tuhandeid eurosid lisatulu pealinna sihtasutustest ja ettevõtetest.

Tasalülitatud fraktsioon

Erakondlik ring töötab laitmatult. Kriitiline aeg saabub üsna pea pärast valimisi, mil suur osa rahva poolt reaalselt volikokku valituid jätkab tööd senistel ametipostidel ehk erakonnad löövad pealinnas valimistel letti oma ministritest-saadikutest peibutusväe, kuid tegelikult hakkavad koos käima inimesed, kellele usaldasid valimistel oma hääle näiteks ainult 15 inimest.

Praeguse Tallinna linnavolikogu 79 liikmest 53 on asendusliikmed.

«Kui pärast valimisi hakkasid mõned keskerakondlikud hääled kõikuma ja õhus rippus umbusaldus, oli kõrvalt väga hästi näha, kuidas hakati ametikohti looma,» tunnistab Tallinna linnavolikogu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) fraktsiooni juht Toivo Jürgenson.

«Kuid ka keskerakondlaste hulgas on koridorivestlustes kuulda-tunda, et nad sooviksid teistmoodi asju ajada. Aga nad on täiesti tasalülitatud, öeldakse täpselt ette, mida keegi räägib, pannakse Tallinna TV kaamerad surisema ja räägitakse oma kangelaslikest saavutustest,» lisab ta.

Igal volikogu istungil on enamasti üks või isegi paar rahvusvahelise projekti kaasfinantseerimise punkti. Kõlavad projektid stiilis «Hoovid korda!», millele ei saa ka opositsioon «ei» öelda. Sisuliselt tähendab see aga taas kellelegi töökohta: seminare, loenguid, projekte.

Kui kümne aasta eest kindlustati õiged hääletustulemused volinikele õiget värvi pliiatsite näitamisega või muudeti päevakordades tekstid vastavalt punaseks või roheliseks, siis praegu selliseid lisapingutusi isegi enam ei vajata. Enne istungit toimuval Keskerakonna fraktsiooni koosolekul võetakse päevakord ette ja märgitakse tegutsemiskava ära. Kõik toimib õlitatult – iseasi, kas kõik volinikud üldse aru saavad, miks ja millele nad oma nõusoleku annavad.

Opositsiooni arupärimistele ei vaevu linnapea või abilinnapead volikogus suuliselt vastama, mistõttu seisab selle aasta enamiku arupärimiste taga märge: kirjalikult vastatud, suulisest vastusest loobutud.

Opositsiooni isu võtab vähemaks aga ka see, et kui keegi neist küsib näiteks mõne detailplaneeringu kohta, saab ta vastava komisjoni keskparteilasest liikmelt vastuseks: «Mul pole volitust vastata.»

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni juht, volikogu aseesimees Jaak Juske tunnistab, et oluliste arengukavade, näiteks lasteaedade arengukava puhul, kaastati töörühma ka opositsioonisaadikuid, kuid lõpuks läks ikka nii, et töörühmas langetatud otsuseid abilinnapea ei arvestanud.

Opositsiooni otsustus- ja ettepanekurõõmuks on jäänudki mälestusmärkide või linnastipendiumide määramine. Sama «konstruktiivne» suhtumine opositsiooni valitseb muidugi ka Reformierakonna ja IRLi juhitud Toompeal, seda nii riigikogus kui ka valitsuses.

Juske sõnul on mõne küsimuse puhul Keskerakonnas märgata ka parteisisest vaidlust, aga volikogus seda välja paista ei lasta. Küll on mõne vaidlust tekitanud eelnõu puhul võetud menetlemisaeg korraks maha, aga volikogus töötab lõpphääletusmasin korrektselt, üksmeelselt. Mõned üksikud hääled teinekord ka kaovad, aga ülekaal on nii suur, et see pole määrav.

Tallinna volikogu 43 tsentristist on avalikkusele teada-tuntud vähesed. Üle poole, 23 saadikut on asendusliikmed. (Meenutuseks, volikogu kasvas 63st 79-liikmeliseks 2009. aastal IRLi nüüdse esimehe Urmas Reinsalu ja riigikogu reformierakondlasest liikme Väino Linde eestvõttel, et «anda valimisliitudele ja väiksematele linnaosadele võimalus saada enda esindatus volikogusse» ehk teisisõnu püüda vähendada pealinnas Keskerakonna ülevõimu. Läks vastupidi.)

Seetõttu ongi pealinna volikogus veelgi kasvanud saadikute hulk, kes laiemale avalikkusele täiesti tundmatud. Kas olete kuulnud linnapoliitikutest Vadim Antsupovist, Sergei Bogovskist, Jevgeni Diptanist, Igor Jermakovist ja Valeri Kislitsõnist?

Või ehk 1991. aastal sündinud üliõpilasest, linnavarakomisjoni liikmest Jekaterina Matusihisest, kes on kogu selle volikogu ajal võtnud sõna vaid korra, 2011. aasta kevadel, kui arutati venekeelsete gümnaasiumide üleminekut riigikeelele? Tema sõnum oli: «Mul tekkis küsimus opositsioonile! Miks ei räägi sellest, et just keeleprobleem on põhjuseks, et iga aasta meie riik kaotab palju noori inimesi. Aitäh!»

Pealinlased pantvangis

Kindlasti on avalikkusele aga tuntum saadik Sofja Derjugina (24), kes on pea nelja aasta jooksul esinenud ühe sõnavõtuga – 3. novembril 2011, mil ta pani ette teha Tallinna linnaseinad grafitist puhtaks ja asendada keemia ökoloogiliselt puhaste pesemisvahenditega.

IRLi fraktsiooni juht Toivo Jürgenson ütleb, et pealinna juhtimine on kahes mõttes unikaalne: esmalt ühe partei ainuvõim ning teiseks ainuvõimu omaja mitte kõige euroopalikum juhtimisstiil.

«Selline olukord on Tallinna maksumaksjale läinud kalliks maksma,» räägib ta. «Oma inimestele töökohtade loomine, määratu propagandamasin ja mupo on justkui liivaterakesed mootoris ehk pealtnäha pisikesed kulutused, aga kõige tuntavamalt väljendub see raiskamine linnarahvale näiteks teede olukorras – selleks lihtsalt ei jagu enam raha.»

Jürgenson leiab, et pealinlased on Keskerakonna poolt justkui pantvangi võetud. «Selles, et teil on kehvad tänavad, on süüdi valitsus, ja kui te valitsuselt raha juurde ei nõua, siis laseme teedel edasi laguneda,» püüab kunagine majandusminister sõnastada tsentristide sõnumit Tallinna elanikele.