Õpetaja ja õpilase liikuvad mandalad

Raoul Kurvitza ja Kristi Kongi edukas katse jõuda maalijate ideaale hülgamata kolmemõõtmelisse maailma. Foto: Liis Treimann

Ma olen paar korda elus näinud buda munki ehitamas liivamandalaid, keerukaid vaimuliku taustaga visuaalsüsteeme, mille üheks osaks on teadlik ajutisus ja lõplik kaduvus. Päevi kestev töö lõpeb värvilise liiva kokkupühkimisega, tühjuse taastamisega.

Mitte et ma avastan Raoul Kurvitza ja tema hulga noorema õpilase Kristi Kongi koostöös budistlikke ideid: ma pole võrdlev teoloog. Kuid see näitus räägib kaduvast ilust muuseas; teadlikust ajutisusest. Illusioonist ja lühikeseks ajaks loodud üllatustundest.