Marti Aavik: kirik kahaneb – mis saab moraalist?

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Mis küll juhtub, kui kiriku liikmeskond väheneb? Viimastel päevadel räägivad ja kirjutavad sellest isegi need inimesed, kes pole mulle varem erilise usulise hardusega silma jäänud. Üks tont on moraalne allakäik. Et kui pole pidepunkte käsulaudadelt, võtab võimust arvamus, et ükski moraalireegel (näiteks «ära varasta») pole parem isegi täiesti vastupidisest seisukohast ning niisugune lõtv hoiak viib lõpuks ühiskonna lagunemiseni. Puruneb jutlustajate vaevaga loodud kaitsekiht ning igaühest saab metsik enesekeskne olend, kes astub sõtta kõikide vastu.

Äärmuslik moraalirelativist võib väita, et absoluutselt kõik moraalireeglid sõltuvad kultuurist – tinglikult kokkulepetest (ja põhimõtteliselt ei saa olla mingit universaalset kaalu, mille järgi öelda, et üks on hea ja teine halb). Rahulikum tõdemus on, et paljud moraalireeglid erinevad kultuuriti ning meile harjumuspärane ei pruugi olla sugugi ainus, mis tagab toimivad inimsuhted.

Mina kaldun arvama, et märkimisväärne osa sellest, mida seostame moraaliga ning hea ja osavõtliku käitumisega, pole puhtalt kokkuleppeline, vaid sellel on bioloogiline alus. Empaatia ja altruistlik käitumine on meisse sisse ehitatud (tõsi, mitte kõikidesse ühel määral). Ma arvan, et meie «karjaelu» struktuur hoiab enam-vähem toredaid käitumisviise alal ka siis, kui meid igal pühapäeval kantslist ei hurjutata.